Alternating Wallpaper

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

American Psycho (2000)

Mõne aja eest pistsin oma American Psycho sinikiireplaadi masinasse, et kuulata ära tegijate kommentaaridega heliriba. Kuigi sealt üldiselt midagi eriti põnevat ei koorunud, jäid paar lauset kõrva pidama ja nii kaevasin väheke interveebides selle filmi tegemiste kohta. Leiud olid põnevad, aga sellest hiljem.

Nendele, kes mind paremini teavad, mäletavad ehk minu tausta eriti just Palahniuki raamatute osas. Kui veel täpsem olla, siis tegelikult said Ellise ja Palahniuki esiteosed praktiliselt kõrvuti läbi töötatud - olgugi, et nende tegeliku ilmumise vahele pikem periood jäi (American Psycho 1991, Fight Club 1996). Kui lugejaskonnas on kedagi, kes kummagi autori tööga tuttav ei kipu olema, siis võib arvestada, et sarnasusi nende vahel on mitmeid. Mõlemad autorid on mingil ajahetkel apelleerinud oma kirjutistes enim šokiväärtusele, seda kord õnnestunumalt, kord mitte. Ellisega läks muidugi nii nigelasti, et Psycho raamatuversioon näiteks Austraalias siiani väga range müügikorraldusega on. Palahniuki kirjanikukarjääri algusaegadest on sarnane lugu rääkida: tema esimene käsikiri raamatule Invisible Monsters lükati esiotsa sootuks tagasi. Alles siis, kui mees Fight Clubi (ütleme siis, et leebema) manuskriptiga letti tuli, loeti seda trükimustaks sobiva olema. Ning Invisible Monsters lubati trükki alles siis, kui esimene raamat juba lugejate poolehoiu oli võitnud. Väikest viisi revolutsioon šokiraamatute osas oli sündinud.

Silmade taga on tühjus nagu Tom Cruise'l.

Film ja raamat on kahjuks suuresti kaks eraldiseisvat isendit. Vaataja leiab eest peategelasena noore, rikka ja eduka noore Patrick Batemani, kelle elu poissmeheunelmat meenutab. Oluline on jõukus, välimus, äriinimeste aksessuaarid, kalleimad ja eksklusiivseimad restoranid. Vaataja saab kiirelt aru, et hoolitsetud pealispinna all kihiseb kurjus ning vähehaaval hakkab selle hullumeelne pale tegelikkusse kooruma. Siit tulebki filmi ja raamatu suurim erisus: raamatu kahes viimases kolmandikus keeratakse pöörasusele veel kaks korda õõvastavam vint peale, jutt käib juba väga graafilisest nekrofiiliast, halastamatust kurjusest ja korjuste tülgastavast väärkohtlemisest (ja mina väljendun veel pehmelt). Filmis jääb see kõik valdavalt olemata. Nii film kui raamat kohtlevad grotesksemaid situatsioone pooleldi ettekujutuse piiril olevatena. Seejuures tuleb see raamatul paremini esile.

Omal moel on American Psycho sarimõrvarifilm - täpselt nagu From Hell, Silence of the Lambs, Citizen X, Zodiac. Kuid selle tegelikkuse ja ettekujutuse piirimail pendeldava loo keskmes on ühiskonna suutmatus sarimõrvarit eduka ühiskonnakihi esindajana tõeks pidada. Selles päädib lõpeks ka kahtlus oleva ja olematu vahel. Kui keegi peale ilmselgelt häiritud indiviidi ei ole nõus midagi uskuma, kas see teeb usutava siis uskumatuks? Jällegi toodab raamat filmi kõrval seda reaalsust etemate vahenditega.

Kirgastavad terariistad.

Christian Bale ei olnud ammugi esimene valik Patrick Batemani rolli. Eriti pärast seda kadalippu, mille produktsioon läbis, ütlesid paljud tuttavad Bale'le, et peaosa vastu võtmine on karjääri mõistes enesetapp. Ent kui uskuda meest ennast, siis väitis ta endid sellest pigem kiusu pärast tiivustust saanud olevat. Peatun kergelt sellel, mis oleks võinud filmiga toimuda. Praktiliselt kümme aastat enne filmi tegelikku valmimist müüdi õigused maha ning Ellis ise tahtis käsikirja kokku kirjutada, mõeldes seejuures peaossa Deppi, kes autorile kindlasti telest oli silma näinud. Depp oli samal ajal ametis Burtoni Käärkätega. Režii oleks läinud Gordonile (Re-animator), film oleks pidanud olema mustvalge ja raamatule nii tõetruu, kui vähegi võimalik. Seega kordades verisem, kui lõpptoode üheksa ja pool aastat hiljem. Plaanid kukkusid läbi ja mingi aeg hiljem kaaluti peaossa Brad Pitti ja režissööriks David Cronenbergi (!). Iseenesest oleks filmiajalugu eriti just selle koosluse läbi olnud väga erinev ja mina isiklikult oleks Cronenbergi töötlust enam näha tahtnud. Kuid ka teine koosseis lagunes koost erimeelsuste ja muude identifitseerimatute probleemide tõttu. Ning ligemale kaheksa aastat hiljem asus lavastajatoolile Mary Harron (tõtt öeldes mõttetu telememm), kelle jaoks see film sai tegelikult karjääri kõrghetkeks. Nii palju, kui tema juttu kuulata kannatab, oli rõhk pigem autentsetel kostüümidel kui et olustikul ja tegelastel. Kuna projekt oli juba nii kaua vindunud, kästi stuudio poolt filmi veel vähemalt kaks tuntud nimega osatäitjat (Bale oli hoolimata oma tegusast resümeest siiski vaid ebaõnnestunud Jeesus). Sedasi said pardale Dafoe ja Witherspoon, esimene neist kandis oma rolli edukalt välja.

This is not an exit.

Kuigi film on parematel päevadel üle keskmise kvaliteetne meelelahutus, ei küündi see kunagi paremiku hulka. Nii palju, kui selles on autentset ajastu kuvandit, hoomamatut vägivalda ja pimestavat eitust ühiskonna poolt, jääb alati üle ainult ette kujutada, mida oleks pädevam meeskond kaamera taga olnud suuteline lindile talletama. Antud juhul jääb see siin kasutamata võimaluseks, mis paratamatult paljude jaoks võttis ära ka isu materjali uuesti kinolinal töötlema asuda.

0 viimaseid kommentaare: