Alternating Wallpaper

kolmapäev, 29. detsember 2010

Werner - Gekotzt wird später! (2003)

Tänini viimane ehk siis neljas Werneri film nägi ilmavalgust seitsme aasta eest. Ja kurb on nentida, et hoolimata tehnoloogilisest täiuslikkusest (sellest täpsemalt hiljem) on teos hingelt tühi ja õhukese koore all pole sisust jälgegi. Filmi ainus nauditav episood on praktiliselt üks ühele plagieeritud esimesest filmist, kõik muu aga hambutu ja habras. Kui draama essents on konflikt, siis siin teoses pole mingist konfliktist jälgegi.

Umbes nii palju baikereid siin filmis näha saabki.

Film algabki nimetatud enesekordusega, sest esimene kümmekond minutit mängitakse jällegi kord jalgpalli. Kuigi esimese filmi turuplatsi asemel on seekord kämping, on situatsioon originaalile üsna lähedal. Loomulikult päädib palli ekslemine tigedate puhkajate vahel totaalse kaosega. Mõni aeg hiljem istuvad vennakesed Wernerid ja Röhrichi õpipoiss Eckat (ehk siis Eckhard) kusagil oma majas ja veeretavad täringuid. Võitjast saab kuningas, kes dikteerib seltskonna järgmise ettevõtmise. Ning kui kroon Werneri pähe asetatakse, tuleb mõte sõita Korsikale. Lõbustusvarustus pakitakse auto peale ja retk võib alata.

Tee peale jääb erinevaid takistusi ja situatsioone, mis lahendamist vajavad. Varakult annab poiste automobiil otsad ja nii võetakse tee äärest lihtsalt uus auto, milleks on Oldsmobile Regency. Siit hakkab seltskonda ja kuningat taga ajama ka legendaarne paar töllmokkadest politseinikke (suhteliselt nagu kodumaised kordnikud seega). Uue autoga toimub samuti avarii ja peale parandamist ehitatakse sellest must ja koletislik limusiin. Nii ongi terve tee Korsikale jada vähem või enam õnnestunud etüüde, peamine probleem on Eckati pidev jootmine, sest selle mehe kainenedes hakkab tulema jutt koju- ja tööle minekust. Loomulikult jõutakse pärast kadalippu pärale ja nii elavad nad kõik õnnelikult tänini. Paralleelis näidatakse kordumatult viletsat b-story't Röhrichi ja Hüpenbeckeriga. Kolmandast filmis tuttavaid mootorrattureid ei näe pärast esimest veerand tundi enam üldse.

Mundrimehed kummalise kuninga jälgi ajamas.

See on siis esimene läbinisti digitaalselt valmistatud Werner ja see töötab kord nii, kord naa. Kuigi selline konkreetsete joontega klants värk ja sujuv animatsioon kahtlemata boonuseks on, kaotab filmi üldine stiil sellega oma essentsi. Mõnes stseenis on 3D valuliselt vaatajale näkku määritud (seiklus täringutega) ja minu arvates ei ole sel mõtet. Samas mujal funktsioneerivad ennekõike autode 3D mudelid täitsa kenasti. Muusikaline pool on nõrk: kuigi siin on mõned head lood, siis üldiselt ei ole see siiski klassikaline Werneri filmide tase. Kiitvalt tahan siiski ära mainida mahlaka dialoogi ja kvaliteetse häälte sisse lugemise.

Eckati tankimine.

Viienda filmi ilmumiskuupäevaks on praegu suvi 2011. Keeruline öelda, kas see tähendab juunit või augusti, ent üle kaheksa kuu ei tohiks selle ära nägemiseni nüüd enam jäänud olla. Seniks võib Wernerite teema ajaveebis lõpetatuks lugeda. Ning selle puhul võib soovija viimasest filmist seda toredat lugu kuulata.

teisipäev, 28. detsember 2010

Tourist (2010)

Kui pühade ajal Lõuna-Eestis mõned kümned tunnid laastavat igavust tuli veeta, siis võtsin ette Turisti vaatamise. Näitlejapaar Jolie ja Depp paistis pealtnäha meeldiva kooslusena ning kui spiooniloo keerdkäikudesse lubati punti visata veel Paul Bettany ja Tim Dalton, siis ei oleks tohtinud midagi ju viltu minna?

Justkui oleks silmades dollarimärgid...

Elise (Jolie) ootab oma armukest, salapärast Alexander Pearce'i. Viimane on nimelt suurgängsterilt kaks miljardit varastanud ja pärast seda olematusse kadunud. Pearce'i otsib Scotland Yard, eesotsas Bettany tegelaskujuga, ja seega on Elise pideva vaatluse all. Pearce aga suhtleb oma kallimaga sõnumite kaudu, juhendades teda eemalt. Kõik arvavad, et Pearce on oma välimust plastilise kirurgi abiga muutnud ja seega ei ole teda enam võimalik kuidagi ära tunda. Kaunitarist Elise saab juhise sõita Veneetsiasse, rongi peal aga valida pettuseks välja keegi Pearce'i meenutav tegelane. Nii kohtubki Elise Frankiga (Depp), ameeriklasest turistiga, kelle ebalev olek ja võhiklus justkui armastusväärselt sulnis peaks olema. Frank peaks kõik osapooled valele teele juhtima ning andma võimaluse armunutel rahaga pageda. Sündmustest saab teada ka kurikael, kelle raha Pearce taskusse pistis ja nii algab jant paarikese tabamiseks.

Ent kurb tõdemus siinkohal on see, et mitte miski selles teoses ei näi õigesti töötavat. Deppi ja Jolie vahel pole mitte mingit keemiat. Depp näeb välja nagu oleks tal kogu aeg kõht lahti; Jolie on hoolimata oma laitmatust välimusest ilmega, nagu oleks ta kaks nädalat järjest joonud. Enamus stseene jõllitavad need kaks teineteist nagu paar käntsakat lihaletis. Dialoog on pingutatud. Ainsana üritab näidelda Bettany - samas kui peategelased isegi ei ürita näida sedamoodi, et nad näitlemise eest raha saavad. See siin on klassikaline kaamera ees totakalt naeratamine ja kella vaatamine. Olgugi, et tegevus leiab aset maalilistes kohtades, tapab odav kaameratöö ja totter montaaž sellegi esteetilise naudingu olematuks. Käsikiri on odav, vaatajat juhitakse mõttetute võtetega vales suunas, isegi kui on algusest peale aru saada, et Frank ongi Pearce. Lõpp on loid ja tüütu nagu unine kärbes lambikuplil.

Oot-oot, kas meil oli siin kusagil mingi süžee ka olemas?

Terve teos on nagu üksainus pikk niiske peeretushääl kinosaalis. Mitte kordagi ei juhtu mitte midagi, mis peaks vaatajat stimuleerima. Paarikene heljub kaadrist kaadrisse nagu miljoneid maksev Hindenburg, et siis lõpuks lihtsalt lörinal tühjaks vajuda. Hoiduda nagu leeprahaigetest.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tron Legacy (2010)

Peast ei oskagi meenutada, millal viimane kord esimest Troni filmi vaadatud sai. Tõenäoliselt juhtus see siiski mingit moodi taevakanaleid suvaliselt brausides, sest film ise ei olnud teab mis geniaalne üllitis. Ning kuigi pikalt ahjus olnud järge reklaamis Disney nagu oleks see isepuhastuv paar sokke või muud maailma uueks muutvat, siis tuleb tõdeda, et teose üldine kvaliteet keskpäraste kanti kipub kukkuma. Ent nüüd kõigest lähemalt.

Saatuslik mängusaal.

Garrett Hedlund astub üles Sam Flynni rollis, kes on siis 1982. aasta teose Kevin Flynni (Bridges) poeg on. Papa aga on ammuilma kaduma läinud. Sam sõidab mootorrattaga, kukub kõrgkoolist välja, on geeniusest häkker (otse loomulikult, kuigi N8 minu meelest teab mis häkkeritelefoniks ei pretendeeri, oleks võinud pigem N900 olla) ja muidu alternatiivne bad boy. Samuti on isa loodud firma, nüüdne maailma tasemel tarkvaraettevõte, peategelase üsna rikkaks teinud. Mitte, et poiss ise otseselt ettevõtte tegemistes kaasa lööks. ENCOM ehk FLYNN on siin ettevõte, mida kõrvutatakse võrdselt Apple'i või siis Microsoftiga; nimelt on just välja antud nende operatsioonisüsteemi uus, kaheteistkümnes versioon. Kõik on tore kuni selle hetkeni, mil Flynni vanast mängumasinate saalist müstiline sõnum saadetakse ja Sam asja uurima läheb. Salakambrist leiab poiss isa pooleli jäänud töölaua ja arvuti. Loomulikult imetakse Sam pikemata digitaalmaailma, kus ta minutite jooksul oma elu eest võitlema peab hakkama. Üks asi viib teiseni kuni kaunitarist Quorra (Wilde) poisi surmasuust päästab ja aset leiab taaskohtumine kadunud isaga, kes nüüd andmete maailmas n-ö paguluses elab.

Morituri te salutant.

Selgub, et kui andmete maailma juhtimine ja haldamine liiga töömahukaks ülesandeks hakkas saama, tekitas Kevin endast koopia - CLU, millele andis pealtnäha lihtsa ülesande: ehitada veatu süsteem. Loomulikult annab sellist käsklust mitmeti tõlgendada ja üsna pea pöördus rakendus oma arhitekti vastu, sest perfektne lahendus ei vaja kasutajate sekkumist. Mõned nüansid on selles loos veel, ent need jäägu vaataja avastada. Peategelane peab kiirustama, et tagasi päris maailma pääseda, isa päästa ja türannist CLU eest hoiduma. Tegevus lööb sageli samu noote, mis vaatajatele võivad maatriksi filmidest või siis terminaatoritest tuttavad olla. Tehisintellekt vaatab asju justkui oma mätta otsast, samal ajal kui inimesed oma vigadega elades hakkama püüavad saada.

Teose üks kvaliteetsemaid aspekte: muusika.

Filmi lõpp, mida mina seekord lahti rääkima ei hakka (kes tahab, läheb loeb siit), tekitab küsitavust. Lugu mängitakse nii põnevasse kohta välja, et siit enam kusagile loogiliselt edasi pole minna. Isegi kui see lugedes krüptilisena kõlab, siis filmi näinutel peaks mõte samas suunas liikuma. Jällegi toon võrdlusmomendiks äraspidi eepilised maatriksi seeria filmid, mille avapauk sarnaselt põnevas haripunktis lõpunoodi sai; ent siis hakati sellest veel mingit liimitaolist ollust välja venitama, mil ei nägu ega tegu polnud (tegelikult kannatasid järjed vaadata küll, lihtsalt polnud esimesega mingit moodi loogiliselt ega meeldivalt seotud). Ning see, mida teeb vanamees teose viimastel minutitel, pole midagi muud kui maailma kõige laisem käsikirjatrikk.

Hüplemine pleksiklaasis.

Juba algusest peale jääb tunne, et peategelased ei ole mitte kunagi mitte mingis võimalikus ohus, kõik on peaaegu senór Spielbergo stiilis lapselikult pehme ja turvaline. Ning see tüütab vaatajat sedavõrd, et filmi viimane kolmandik haigutama ajab. On arusaadav, et PG reiting soe ja armas peaks olema, aga see siin on lihtsalt tuim.

Kõik see, mis toimub ehtsas maailmas, kannab julget joont ja löövaid visuaale. Filmi sissejuhatus on tõeliselt muljet avaldav, kuigi selle seos ülejäänuga kaduvväike on. Kui kummaline on siis see, et andmeimpulsside ilmas tegevus säherdune loid on. Suurem osa filmist on linti mängitud rohelise tausta ees ja kõik see, mis ekraanil paistab, on võlts. Ent see omaette ei peaks olema põhjus, miks disain ei võiks olla efektne või ehk isegi rabav; siiski tuleb tunnistada, et bittide ja baitide maailm on küll voolujooneline ja läikiv, aga mitte lööv. Sama käib kõigi masinate, efektide, tegelaste ja muu taolise kohta.

Küsitava väärtusega suhe.

Hedlund ei hiilga ei oma näitlemisoskuse ega millegi muuga. Poiss on tavaline kauni näoga odav, ilmetu näitleja. Jeff Bridges pakub nauditavamat esitust, eriti just CLU rollis, Wilde pööritab niisama silmi ja praeguste lemmikute hulka kuuluv Michael Sheen mängib niisama lunaatikust tegelinskit.

Tarkvara ja alkohol.

Ent kes kardab loota, et sellega loole koos taasalustusega punkt pannakse, eksib. Disney on juba rääkinud Legacy triloogiaks muutmisest, kusagil THRis peaks selle kohta ka artikkel leida olema.

Ultramarines (2010)

Games Workshop on tasasest algusest muljetavaldavaks ettevõtmiseks ja frantsiisiks paisunud fenomen. Lauamängud on alati populaarsed olnud, kuid esiotsa tilluke bränd nimega Warhammer keeras oma vormi ja sisuga teemal veel kord vindi peale. Kunagi varem polnud minu teada lauamängu, kus mängija pidi peale taktika ja strateegia välja mõtlemise oma väeüksused ka ise kokku liimima, ära värvima ja oma meeldimist mööda kaunistama. Alles viimase aastaga olen hakanud selle lauamängu erakordselt kalli hinnaga karpe kodumaistes poodides nägema (ennekõike Kristiine suures raamatupoes). Ning kui ma ütlen kalli hinnaga, siis seda need ka on: mitusada krooni ainsa üksuse eest letile köhida on tegelikult röövimine. Sama käib ka Citadeli vastavate värvipottide ja liimide kohta, mille külge sarnased hinnalipikud riputatud on.

Plastikust ultramariinid.

Loomulikult laienes frantsiis aastate möödudes mujale meelelahutusse. Videomängudes on kohata nii vähem kui rohkem õnnestunud iteratsioone, tulekul on ka suur Warhammer 40,000 netimäng, mis aga paistab klassikalise Warhammer Online'i mannetutes jalajälgedes käivat. Edukamad on olnud strateegiamängud Dawn of War seeriast ning mis peamine: lõppematu hulk ulmesopakaid, mille kvaliteet suuresti kõikuv kipub olema. Filmidega on sellel sarjal vähe kokkupuutumist olnud, miskipärast mäletan mingit vana telefilmi, mis justkui 40k maailmas oleks aset leidnud, aga see võib ka puhtalt minu ettekujutus olla.

Võitlusvannet vandumas.

Igatahes, Ultramarines oma otse-plaadile ilmumisega peaks teema huvilistele kohustuslik vaatamine olema, ent niisama filmihuvilised võiksid selle vahele jätta. Teos on läbi ja lõhki CGI, ent mis peamine - selle juures väga halb CGI. Ning kui mina ütlen halb, siis see nii ka on. Kümne aasta eest oleks võinud sellist kvaliteeti ehk videomängude vahestseenide FMVs taluda, kuid 2010. aasta täispikas filmis kohe kindlasti mitte. Salk verinoori ultramariine oma raske soomuse ja tigedate relvadega läheb uurima väikest asundust kõrvalisel planeedil. Peale värske liha on ridades veel vana ja stoiline ravitseja Pythol (häälenäitlejaks John Hurt, kellele ilmselt kulus ka filmi suurim raha) ja tarmukas kapten Severus. Tegevuse fookus aga püsib noorel Proteusel, kelle häält loeb kärisemisega vana hea Sean Pertwee (üsna tuntud häälenäitleja videomängudest, huvilistele tunda ka Mutant Chronicles filmist). Loomulikult läheb missioonil kõik nihu, planeedile on saabunud Kaose sõdalased ja deemonid, asunduse lahingurügemendist on alles vaid kaks meest ning nendegagi ei paista kõik päris korras olevat. Lugu ise on suhteliselt otsekohene, need napid keerdkäigud on ette aimata ja miskit suuremat üllatust kusagilt ei sünni.

Ravitseja-apteeker Pythol.

Filmil on suuremad puudused. Esmalt mainiksin teose nigelat visuaalset kvaliteeti. Pilt on erakordselt õõnes, efektid närused. Kui soomusrüüd ja relvad veel mingit efekti omavad, siis inimtegelaste peade disain tekitab minus spasme. Peale lihtsalt koledate mudelite on hirmus ka nende animatsioon. Kui nende koletislike sõjamasinate soomusrüü peaks teoorias olema erakordselt raske ja massiivne, siis filmist jääb mulje, nagu oleks tegu vahtkummist katteplaatidega. Ning tegelaste hüplemine ja üldine haavatavus jätab tunde, nagu oleks need siin tähesõdade kloonid oma valgetes seebikarbirüüdes.

Kaplan Carnak.

Teisalt tulistab film oma loo ja tegelastega väga vales suunas: teemat mitte tundvale vaatajale pole siin mitte midagi pakkuda. Kes pole ikka aastaid teema sees veetnud, see ei tea midagi mingitest imperaatoritest, miks warp on kaosesõdalaste ja deemonite allikas, mis üldse see kaos on ja miks kogu lugu nii neetult religioosse kõlaga on. Juba ammu pole kohanud ühtegi teost, mis nii viletsasti oleks suuteline enese lugu lahti rääkima. Ehk siis teemat kokku võttes: huviline saab siit alla keskmise narratiivi tuttavatel teemadel, võõras vaataja aga ei pruugi mitte midagi aru saada. Ning animatsiooni üldine madal tase peletab potentsiaalse algaja sootuks eemale.

neljapäev, 23. detsember 2010

Werner - Volles Rooäää! (1999)

Kolmas film Werneri sarjast on minu tegelik lemmik (ei julge viiendast teab mis kvaliteeti veel loota). Mis kindlasti lendab jällegi vastuollu üldlevinud kriitikute arvamusega. Igatahes, täie toruga lasti kinolevisse sellisel toredal aastal nagu 1999, mis oli tegelikult üks paremaid aastaid filmide jaoks. Nimetan siinkohal ära siis Magnolia, Titus, Fight Club, American Beauty, The Talented Mister Ripley, Ghost Dog, Kubricku Eyes Wide Shut - põhimõtteliselt igale maitsele midagi (The Matrix). Mina lõpetasin sel aastal gümnaasiumi ja tegin palju muid halbu valikuid. Kuid vähemasti võiks väita, et säherdune tugev filmilaviin kasvõi oma auraga ka keskpärasele Wernerile pisut kaasa aitas.

Brassmann lauluhoos.

Werner ja Andi elavad sedakorda juba koos nende rämedate mootorratturitega, kes esimeses filmis vahest figureerivad ja teises filmis pigem negatiivsed tegelased on. Elukohaks on idülliline sadamatänav ja rokiklubi Detsibell. Vaikelu aga ihkab rikkuda ehitusmagnaat Günzelsen, kes kogu pinda üles tahab osta ja selle asemele omi kõrghooneid rajada. Günzelsen on ka varem filmidest läbi käinud ning seekord on tal sanitatsioonimeister Röhrichiga eriti tige konflikt. Ent enne ehituse jätkumist on tarvis üürnikud välja peksta, mis aga kuidagi õnnestuda ei taha. Küll proovitakse elanikel vool välja lülitada, füüsilise vägivallaga teemat lahendada, maju maha põletada ja muud. Kui peategelastel viimaks kops jäädavalt üle maksa visatakse, hauvad rokkarid ja vennad Wernerid valmis eriti kavala plaani Günzelseni ehitust Röhrichi õnnetuskanaliku sabotaažiga rikkuda. Mis loomulikult töötab kenasti ja lõpeks elavad nad kõik õnnelikult edasi.

Jetzt ist hier Achterbahn!

Kolmas film tutvustab jälle uusi tegelasi, meeldejäävateks on pidevalt vindine kapten Brassmann oma kummituslindudega, Günzelsen, närviline Hüpenbecker ja teised, keda selles teoses vähe rohkem avada püütakse. Oma tavapäraselt häbiväärselt nauditava etteaste teevad ka politseinikud, tänavakese teised tavalised ja ebatavalised elanikud ja rokkarite pöörane president.

Poisid ilguvad presidendi näputöö üle.

Film kombineerib kohati moodsat digitaalanimatsiooni tavalise käsitsi maalitud kraamiga. Arvutiga renderdatud kraam ei ole siin veel nii tasemel, et jaapani kaasaegse stiilina ära petta ning tavaliselt animeeritud stseenid töötavad paremini. Mis on imelik, sest ka siin on lohakusvigu, mõned kaadrid tunduvad poolikud või siis lihtsalt karvasevõitu. Ent samas on sel oma võluv stiil, mis neljandas filmis liigselt puhta animatsiooniga pihuks ja põrmuks tehakse.

Tervitusnaps teravate tagajärgedega.

Filmi ilmestab üks paremaid helipalu Werneri universumist (kliki üleval tekstis olevaid viiteid) ja teos ise on oma narratiivi poolest vähemalt punktist A punkti W jõudev loogiline jada. Üks tore tükk meelelahutust, kus nimikangelasel tegelikult üsna vähe osalust on - ent seda paremini töötab keskkond ja teised tegelased selle sees.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Werner - Das muß kesseln! (1996)

Tagantjärele on lihtne mõista, miks teise Werneri filmiga üle kuue aasta läks. Esimese kassaedu oli vähene ning toona polnud DVD-turg veel selles staatuses, et filmide ilmumist kuidagi mõjutada. Euroopa mõõtmes oli niigi palju muud põnevat tol ajal aset leidmas. Ning kuigi mina saksakeelset veebi vähem tarbin, on kriitikute üldine arvamus, et teine Werneri film üks viletsamaid on. Noh, kui lõpuni aus olla, siis ei peeta neid filme üldse millekski keskmise kodaniku poolt. Tuttavas-turvalises IMDB kataloogis on sarja keskmine hinne napilt üle viie palli kümnest.

Mootorratturi talivarustus.

Esimesest filmist värskelt meeles näitlejate ja animatsiooni põimimine on seekord välja visatud ja teos on nüüd algusest lõpuni joonisfilm. Ja võib kohe algusest peale ära öelda, et animatsioon on selline kõikuvat sorti. Vaheldudes seejuures kord sujuva ja meeldivate piirjoonte ja kord kuidagi häguse läbustamisega (osaliselt nähtav lisatud piltidelt, kuigi see võib ka DVD probleem olla). Kummalisel kombel on sellest filmist praktiliselt puudu klassikaline Werneri muusika, heliline taust piirdub paari üksiku tilinaga, mis kuigi meeldejäävad pole.

Marjanapsu põletamas ja degusteerimas.

Teine film tutvustab ridamisi uusi tegelasi. Esmalt Werneri vend Andi (Bröselil on tegelikult samuti vend nimega Andi), siis talunik Horst, kurjamitest bensiinijaama pidajad ja rikkurist Nobelschröder. Miskipärast elavad Andi ja Werner just nimelt Horsti talus või siis selle vahetus läheduses. Et aga on karm talv ja Werneril pole erilist huvi Röhrichi juurde tööle minna, siis kihutavad vennad hoopis motoriseeritud saaniga jäätunud järve pidi. Idülli rikub ära Nobelschröder (kes saksa keelt mõistab, saab aru, miks see nimi selline on), kes oma klassikalise Bentley'ga poiste juusturiivile silmad ette teeb. Jutt läheb järgmise võidusõidu peale, kuid vendadel pole mingit masinat, millest asja oleks.

Appi tuleb müstiline Horst, kes räägib loo sõja ajal sohu kukkunud pommitajast, mis veel tänini peaks seal roostetama. Werner ja Andi tõttavad sündmuspaigale, sikutavad ühe mootori pommitaja kere küljest lahti ja hakkavad seda restaureerima ja oma jääsõiduki peale sobitama. Kahtlemata jääb siin jalgu hulgim probleeme, esmalt pole töö kuigi kiire, siis ei ole kusagilt sobilikku kütust võtta ja viimaks tuleb välja, et kui masina ehitamine lõpusirgele läheneb, on lumi ammu sulanud ja väljas suvi. Siia jääb vahele üks toredamaid stseene, nimelt napsu põletamine Röhrichi salaretsepti järgi.

Koomiksitest tuttav invasiil, kelle päritolu filmides kunagi seletatud pole.

Et asjadele veelgi teravust lisada, sõlmib Werner oma venna teadmata Nobelschröderiga kihlveo nende kodustatud põrsa Borsti peale. Ehk siis, kui poisid kindlaks ajaks oma supersõidukiga tema maja juures platsis ei ole, läheb siga ahju. Viimasel pingelisel hetkel tuleb välja, et vennad on oma rakettauto mootorist ühe olulise komponendi välja jätnud ja nii jäävadki nad kihlveo kaotajateks. Ängistusega lükatakse ehitatud masina gaasipedaal põhja ja reisitakse sedasi ajas tagasi, võites viimaks kihlvedu ja päästes oma lemmikloom. Selline lapselik ja lihtne lugu ohtra oksendamise ja muidu räpasevõitu huumoriga. Dialoog on hea, tegelased ja üle võlli keeratud animatsioon tõhusad. Kuigi minugi arvates üks nõrgemaid Wernereid.

Werner - Beinhart! (1990)

Kui nüüd küsida, millal Werneri filmid meeldima hakkasid või millal neid esimest korda nähtud sai, siis jääb vastus suure tõenäosusega kaugele 15 aasta tagusesse aega. Ning kord ja jälle tulen ma iga aasta lõikes nende juurde tagasi, vaatan üle, naeran uuesti juba ammu pähe kulunud naljade üle ja tuletan vanu häid muusikapalu meelde. Samas on Werner midagi sellist, mida ma sõpradele soovitada ei saa, sest saksa keele oskus nende seas on häbematult haruldanud nähtus - ent selle materjali mõistmiseks hädavajalik. Werner on suuremal või vähesemal määral tõlkimatu, mahlaka saksa keele musternäidis. Eks igal kultuuriruumil on oma idiomaatilistesse aga ka kõnekeelsetesse väljenditesse mattunud pärleid pakkuda.

Peategelane Werner sportmänge kommenteerimas.

Esimene film oli eksperimentaalne teos, ühendades pooleldi animatsiooni, pooleldi päris (halbu) näitlejaid ja läbinisti ka jutustaja teeneid. Werneri autor Brösel on sõlminud orjastava ja tapvate tähtaegadega lepingu nimikangelase filmi tegemise tarbeks. Kuid tööstress on laes ja vaesel mehel pole vähimatki aimu, millest kirjutada või joonistada. Ent lepingu lõpetamine tähendaks elukvaliteedi koletut kukkumist. Raskel ajal tuleb aga appi müstiline paharet, kes ühe soovi täitmise lubaduse eest mehele võlupliiatsi kingib. Peale selle annab paharet nõu autoril miskit oma noorusest joonistada, sest see pidavat alati rahvale peale minema. Brösel paneb pliiatsi paberile ja sealt sünnivad suuremal ja vähemal määral seotud episoodid Werneri elust.

Siit on pärit legendaarne jalgpallivõistlus turuplatsil, ehitusplatsi sabotaaž, ebaõnnestumised veeavariiga, patendiamet ja sekeldused haiglapalatis. Nende vahele on põimitud hetked tegelikust elust, kus Bröseli visandid filmi valmimiseks kord ekslikult Siberisse saadetakse, siis autoõnnetuses kaduma lähevad, ent viimaks siiski oma tee õigesse kohta leiavad. Ning nagu heale muinasjutule kombeks, nii laheneb ka sekeldus paharetiga lõpuks kõigile meeldival viisil.

Brösel ise (Rötger Feldmann).

Werneri esimene film ei ole kindlasti mitte igaühele sobilik vaatamine. Sellest ei eksisteeri mitte ühtegi ligilähedaseltki piisavat head tõlget, huumor on pigem fekaal- kui et Wittgensteini tüüpi. Aga nalja saab ohtralt, olgugi, et päris elu ja päris näitlejad joonistatud kraamile nii kõvasti alla jäävad. Olen korduvalt täheldanud seda, et keskmine sakslaste näitleja kusagile politseikoeraseriaali ja Rosamunde Pilcheri filmide tegelaskujude vahele lootusetult pidama on jäänud. Lõppude lõpuks on animeeritud huumor ja toekas helitaust peamine, mida siit tahta.

Traagiline Röhrich vaatab oma igipõlise vaenlasega tõtt.

Tegelikult ajendas kirjutama fakt, et hiljuti interveebidest tuleva, ehk siis viienda Werneri filmi reklaam silma jäi: Werner - Eiskalt!

kolmapäev, 17. november 2010

Skyline (2010)

Esmaspäeval, esimest päeva uues kohas tööl olnuna koju tulles pidin esmalt Mustamäele postikana roiskunud jäänuste järele minema, siis tehti mulle ühistranspordis ekspresspileti puudumise eest trahvi, kodumaja ees pidin peaaegu koera käest pureda saama ning halvemal juhul nuga. Ent oleks võinud hullemini minna: keegi oleks võinud mind sundida seda ebanormaalselt viletsat käkki uuesti vaatama.

2010. on põnev aasta. Esmalt peaks iga päev nüüd kolmas ilmasõda algama ning teiseks vehivad juudid hollivuudis aina tulnukate invasioone etendavaid linateoseid teha. See soperdis, millest allpool pikemalt kirjutan, siis Monsters, Battle for Los Angeles... Vähemalt vist Iseseisvuspäeva järjele tõmmati nüüd kriips peale. Jääb üle mõistatada, kas tegu on lihtsalt värskendava lainega psühholoogilis-hallutsinogeensete õudusdraamade keskel (Leap Year) või püütakse rahvast millekski taas ette valmistada. Igatahes...

Mõttetu segavereline noorpaar läheb tuttava rikkurist neegri kõrghoone katusel asuvasse korterisse peole. Dialoog, mille kõrval läbi une peeretavad koerad Mensa liikmetena näivad, on tarbetu ja kiiresti unustatav. Uskuge mind: kui mitte keegi filmis kordagi isegi suud ei avaks - see oleks parem teos. Muusika on samaväärselt unustatav. Näitlejad on koledad ja tundmatud. Ja halvad. Mõned klassikaliselt sügava õudusfilmidekolteega endised prostituudid on küll kaadris, aga nende olemasolu ei paranda midagi.

Seltskond joob ennast trendikate noorte kombel täis, korraks käib läbi mingi minimaalne peredraama motiiv, sest keegi on kellegi teise paksuks pannud ja ei taha hakata last kasvatama. Aga ühes järgmise päeva ja pohmelusega läheb teema põnevaks, sest linnas hakkavad vilkuma lummavad sinised tulukesed ning inimesed, kes nende poole võlutuna liiguvad, kaovad jäljetult. Kuna see meetod on aga liiga aeganõudev, siis imetakse valgusest pooleldi paralüseeritud lihtsalt suure vaakumiga otse tulnukate emalaevadesse. Pärast mõningat hüsteeriat saabub kohale sõjavägi, tulistab ühe laeva pihta tuumalaengu, aga seegi lõpeb vaid ahastuse ja tatistamisega, kui laev fööniksina tuhast kerkib. Siis muidugi püüavad trendikad värdjad autodega majast pageda, aga tubli kahekordse elevandi mõõtu tulnukate koerakutsikad litsuvad product placement autod laiaks, imevad suvalistel tegelastel ajud välja ja asi mutt. Viimastena alles jäänud segaverelised metroseksuaalid kogunevad kokku heroilise naabri korterisse, millest viimaks ahervare alles jääb. Kuigi ma enamasti filmi lõppe oma emoveebis maha ei räägi, teeb sellise sita puhul erandi. Viimaks lootuse kaotanud noorpaar imetakse lõpuks samuti kosmoselaeva, kus nad läbi õhu vuhisedes veel teineteisest armunult kinni hoiavad. Otse loomulikult erakordselt jälgis ja ilases sisemuses ärgates imetakse poisssõbra aju peast välja ja topitakse mingi sitasti disainitud tulnuka pähe. Ent kusagil on rehabilitatsioonilinnuke tegemata jäänud, sugumürsul on jätkuvalt tunded ja äratundmine oma kallima suhtes ja viimases kaadris näitab koll juba teistele tulnukatele emalaevas hambaid. Ende, aus.

Kellele sellist sodi vaja on? Sisutu, kokku varastatud ideedega teos. Tulnukate tulukesed - Outlander. Tulnukate laevade disain: Mass Effect. Tulnukate koerte disain: Mass Effect 2. Tulnukate kombitsaliste disain: Crysis. Kiidusõnu saab öelda vaid nõksu üle keskmist kvaliteeti eriefektide kohta. Kõik muu: saast. Otsige filmi peatselt oma lähimast Prisma kauplusest papist ümbrises, hinnaks ülekohtuselt kõrge 29 krooni.

teisipäev, 26. oktoober 2010

Retired Extremely Dangerous (2010)

Elu raisk on ikka põnev. Kahe nädala eest käisin haiglas operatsioonil ja siis tervenesin kaks nädalakest. Eile võeti viimane toru neerust välja, aga selle jaoks pidin viis tundi polikliinikus ootama, sest haigla peale oli ainult kaks riistapuud, mis selle protseduuri jaoks kõlbulikud on. Aga enne endale kiirabi kutsumist istusin üsna suure valuga vannis ja vaatasin mäkbukist REDi ära. Alljärgnev on sellest pisike kokkuvõte.

Kes tahab, see võib minna ja kusagilt ajaveebi sügavustest välja kaevata sellise teose, nagu seda oli The Maiden Heist (2009) arvustuse ja seda lugeda. Sarnasused tulid esile just sealt, kus tegelased ise oma vanadust üles mängivad ja otsekui nostalgiliselt möödanikus juhtunud heietavad.

Bruce Willis mängib erru läinud eriagenti, kes aega mööda rahuliku eluga toime püüab tulla ja flirdib telefoni teel oma pensioniametis töötava ontliku neiuga. Ühel õhtul tungivad mehe koju tigedad sõjardid, kes kogu elamise ribadeks tulistavad. Peategelane tunnetab ohtu, läheb otsib oma huviobjektist telefonineiu üles. Kuna mees teab, et teda tappa püüdnud kurjamid suure tõenäosusega ka neiu elu kallale kipuvad, siis võetakse neiu olude sunnil pantvangiks ja algab pseudo-romantiline seiklus tõe avastamise suunas. Esmalt viib tee noorpaari vana võitluskaaslase Joe juurde, keda mängib hollivuudi igihaljas Morgan Freeman. Kiiresti saab selgeks, et kurjamid ka teda maha lüüa tahavad ning mõne aja pärast jõutakse jälgede ajamisega musta nimekirjani, milles olevad tegelased kõik ohus on. Sedasi jõutakse kiirelt edasi John Malkovichi juurde, kes üsna veenvalt hullumeelset eks-agenti mängib. Pärast seda teevad oma etteaste veel Helen Mirren ja sinne isiklik lemmik Brian Cox. Viimane mängib väga usutavat vananevat venelasest agenti. Kogu see punt jageleb oma probleemidega kord kurbnaljakas, kord üsna vägivaldses võtmes. Kurjamite poolel astub üles kivinägu Karl Urban, kelle esitus selles teoses siiski tagaplaanile kipub jääma (tänase päevani on selle mehe parim roll minu meelest uuest Star Trekist). Üllatavalt toreda osatäitmise teeb naisterahvas Mary-Louise Parker, kes peategelase armuobjekti mängib.

RED on tore kergemat sorti meelelahutus, kuid selle tempo ja situatiivsed erisused teose vältel tekitavad kohati ebamugava tunde. Algmaterjalina eksisteerinud koomiks ei ole teab mis auhinnatud kraam, kuid õnneks paistab seda filmirulli vahelt vähe välja.

kolmapäev, 22. september 2010

Iron Man 2 (2010)

Nagu austatud lugejad tähele võivad panna, on minu postituste tihedus jälle langenud. Selles võib süüdlasi leida mitmest valdkonnast. Esmalt tihedam töökoormus, mis viimasel ajal vägisi seda vähest vallalise videomänguri elunatukest sootuks piirata tahab. Teiseks saabunud sügisperiood ja ühes sellega muutuste tuuled ning masenduslikkus. Olen nüüd ka jälle aasta vanem, mis vaid kordistab minu muidu niigi habrast enesepilti. Nagu hiljuti lehtedest tarkade inimeste juttu võis lugeda: iga Skandinaavia pime sügis vähendab siin elajate eluiga kümne aasta võrra. Ent aitab emotsemisest, räägime parem ühest filmist.

Sarnaselt Robin Hoodiga võtsin hiljuti ette teisegi filmi, mis kinoseansi järel õlgu kehitama pani. Kuigi raudmehe kaua tehtud kaunike järg sai ära nähtud tunduvalt paremas seltskonnas ja ilma tõmblevate kõrvalistujateta, siis saalist väljudes tundus nähtu sisulage ja õõnes. Tegelikult sai vahetult enne teise osa kinoseanssi ära vaadatud esimese filmi sinikiireversioon, mis võis ehk arvamust ja muljet mõjutada. Aga see selleks.

Kohe teema juurde asudes pean nentima, et filmi järg ei vastanud nendele suurtele ootustele, mis sellele interveebides külge poogitud said. Juba avastseenides saab selgeks, et nii treilerid kui ka eelvaated valetasid filmi kohta. Ent sellest reeturlikkusest juba hiljem täpsemalt. Kaugel koledal ja vaesel Venemaal, kus on jälk talv (muidugi), elab oma viimaseid tunde tige slaav nimega Anton Vanko. Korter on räpane, seintel kukub krohvi nagu maadleks teisel pool seina tsirkusekarud, kõik on hämar ja sünge. Antoni eest kannab hoolt tema tarmukas poegslaav Ivan (nagu arvata oli) Vanko, keda mängib huumoriga pooleks mees Mickey Rourke. Kui papa on viimaks lusika nurka visanud, joob Ivan pudelist suure kurbusega viina (otse loomulikult) ja ulub hundi kombel. Kuid sellega pole föderatsiooni idüll veel lõppenud. Ilmsiks tuleb, et kadunud isake oli kunagi teadlane, kellega koos filmi nimikangelase isa Howard Stark katseid tegi ja maailma paremaks ehitada püüdis. Mingil kujul on teadlasepisik vereliini pidi ka edasi kantud ning Vanja otsustab kätte maksta (jah) endid raudmehena paljastanud ameeriklasest rikkurile, kes otse loomulikult kõiges süüdi on.

Ent raudmehel on selletagi probleeme. Pikaajaline reaktori kandmine südame lähedal on mehe organismi pallaadiumiga mürgitanud ning mida viletsamaks muutub kangelase tervis, seda raevukamalt väljendub see tema käitumises, mis hoogsalt enesetapjalikkusele ligineb. Peale suremise tuleb karta veel ka konkurente, kes püüavad soomusrüüd kopeerida, valitsust, kes tahab seda peategelaselt ära võtta ja nüüd siis ka mingit venelast, kes on endale plasmapiitsad ehitanud ja raudmehe eluküünalt nendega lahmima kukub. Siinkohal jätan lugejale valida, kas minna poodi filmi järele või siis lugeda sisukokkuvõte lõpuni internettidest.

Iron Man II on teos, mis püüab korraga teha sada asja ja neist õnnestub alla poolte. Ja needki pooled teemad, mis film on suuteline välja kandma, töötavad vaid kindla osa teose üldraamistikus. Kuna tegelased ja olustik põhinevad suuremal või vähemal määral ikkagi koomiksiliinil: kord ja jälle kraamil, mis on juba aastakümneid vana ja alla kirjutanud mehele teada, siis tekitavad nende tõlgendused kohati murelikkust. Esmalt Demon in the Bottle süžeeliin, mis filmis väljendub üksiku laamendamisega ning on sellega justkui alustatud, läbitud ja lõpetatud. Nüüd, kui film erinevate meediakandjatel väljas on, võib näha ka toda alternatiivset algust, mis treilerites silma torkas. Ning on teada, et deemon pudelipõhjas oleks juba varem filmi sisse toodud. Ent miks lõpuks ümber valiti, on minule siiani teadmata, kuigi Favreau väidetavalt räägib sellest kommenteeritud träkil. Minu hinnang alkoholismi teema kohta on, et see on tehtud rabistades, karikatuurina. Kordagi ei saa näha klassikaliselt habetunud ja mustade silma-alustega Tony't, sest siis ei oleks see siin enam piltilus kaanepildi sarnane tegelane.

Downey on Tony rollis endist viisi kodus, jätkates ka surma suus sädeleva relvamagnaadi etendamist. Ent pealispinna pragunedes ei tule näitlejaoskus hetkeliste emotsioonidega kaasa - Downey jätab tuhmi ja varju jäänud tegelase mulje, kes oma õiget kohta ekraanil ega teiste tegelaste seas ei oska ära tabada. Paltrow, kes filmi esimeses osas väga toreda rolli tegi, on seekord sootuks kaugele - nii emotsionaalselt kui füüsiliselt - tõugatud. Tema asemel topitakse vaatajale silma ette nüüd Johanssoni, kes mängib koomiksimaailmast legendaarset Musta Leske, ent seegi roll on siin pigem silmarõõmu jaoks. Jääb oodata, kas Scarlett jätkab sellise tühise rolliga ka edaspidi, kas temast saab kangelane nagu Halle Berry'st sai Torm või siis jääb see siin ainuürituseks. Hetkel on minu panus selle viimase variandi peal. Huvitava, aga kakofoonilise esituse teeb Rourke. Temal on pea ainsana filmis mingit emotsiooni etendada ning see toimub hakitud, pooleldi mälutud viisil. Teada on, et Rourke harrastas rolli jaoks method acting lähenemist, pigistas ikka oma emotsioone nii palju pealispinnale, kui see võimalik oli. Huvitaval kombel aga tunduvad mehe monoloogid poolikud, tõeline motiveeritus neist lagedale ei ilmu. Uutest tegelastest astub lavale veel vana lemmik Sam Rockwell ja Howardi asendus Don Cheadle. Rockwell toimetab lavale oma tavalise snoobist silmade pööritamise, mis siia hästi sobib (uutest tegelastest on selle mehe siia valimine minu arvamuse järgi parim samm). Cheadle'i roll see-eest on nii vaoshoitud, et sellest mitte ühtegi rida meelde ei jää. Selle taseme juures võib kolmandas filmis (kui see üldse enam planeeritud on) uuesti Rhodey näitleja välja vahetada. Morgan Freeman on kindlasti nõus seda tegema, kui summad õiged on. Või siis Martin Lawrence.

Jääb arusaamatuks, kelle arvates on hea mõte panna valgete inimeste filmi dialoog, mis tundub nagu koorilaul. Väga sageli on selles teoses siin situatsioonid, kus kõik kaadris olevad tegelased (olgu neid siis kaks, kolm või enam) räägivad korraga. Ühelt poolt ajab see tigedaks, sest ühes selle karjakaupa karjumisega on aetud erakordselt kõrgele ka kõne tempo. Teisalt on tegu lihtsalt laisa meetodiga varjata teose nõrka dialoogi.

Paari sõnaga filmi eriefektidest. Kummalisel kombel on siin juhtunud miski, mis 2010. aastal minu arvates üsna lubamatu on: kohati saavutab ekraanil aset leidev peaaegu videomänguliku taseme. Kui asetada kõrvuti stseenid, kus hõbedane soomus õhuväebaasis maandub ja lõpulahing, siis on kontrast väga selge. Viimase puhul on soomusrüüde pinnad kuidagi tuhmid ja ebaharilikust materjalist. Samas ei saa mainimata jätta Tony laboratooriumis eksisteerivaid täielikke 3D kasutajaliideseid, mis minutaolise GUI fanaatiku jaoks puhast silmarõõmu pakuvad. Viimane käib ka pihuseadmete kohta, mida Tony filmis kasutab.

Raudmehe teine osa on valmis tehtud tormates. Tegelased tormavad ühest kohast teise kiiremini kui viimases Bondis, kõigil on vaja korraga rääkida ja kõigil on vaja samal ajal kaamera ees hästi kiiresti liigutada. Ent filmi rahulikumatel hetkedel, kui see arulage tormamine vaibub, on teos väga meeldivat laadi. Ent lõppude lõpuks jääb meelde pigem see, mis häirima hakkas ja mitte see, mis meelt mööda oli. Raudmehe teine tulemine on kõle ja puine, selle sisu on kohmakas sulam koomiksist ja sellest raskustega välja loetud tegelastest. Kurjamiks on kombinatsioon koomiksis sootuks erinevatest tegelastest ning selle tõlgendus kinolinal on ühele poole kiivas.

esmaspäev, 13. september 2010

Robin Hood (2010)

Mingi aeg, kui uus Robin Hood kinodesse jõudis (2010. aasta maikuu teine pool), läksin mina seda niisama hea pärast pärast eriti vastikut tööpäeva vaatama. Kinoks oli kõrgete lagedega Solaris ja nagu arvatagi võis, oli saal üsna tühi. Kokku istus minuga samal seansil heal juhul ~20 vaataja jagu rahvast. Kuid sellest hoolimata istus minu vasakule käele tundmatu keskealine naisterahvas. Miks ma üldse selle loo rääkimise ette võtsin, oligi selle naisterahva eriskummalisus. Proua kannatas nimelt mingit sorti motoorse rahutuse või siis halvemal juhul Tourette'i käes (isegi minu laialdaste teadmiste pagasiga ei ole mul hetkel võimalik kõnealust sündroomi täpselt kategoriseerida, kuivõrd see neuroloogiaga üldse reaalne on). Ning selle ilminguks oli tahtmatu tõmblemine, mis sagenes täpselt selle võrra, kui põnevaks ekraanil toimuv muutus. Filmi vältel, mis kokku kestis kaks ja veerand tundi, oli palju põnevat. Ent mingist hetkest täheldasin, et surun endid üha enam ja enam oma istme paremasse nurka peitu, et mitte obadust saada. Filmi lõpulahing jäi selle läbi praktiliselt vaatamata. Tolle elamuse järel põhjendasin filmi nõrka esitust sellega, et mina seda ei olnud suuteline jälgima.

Ent palju kuid hiljem, kui silmapiiril juba kumas sinikiireplaadi müügile laskmine, varustasin ennast kõrgema kvaliteediga versiooniga filmist ja võtsin selle seekord segamata vaatamise uuesti ette. Võiks arvata, et Robin Hood on üks neid tegelasi, keda on suhteliselt keeruline ära rikkuda. Loo struktuur ja tegelased on läbi ajaloo paika loksunud, sest need töötavad ja erinevate rahvamuistendite, -laulude ja lugude läbi peaks materjali enam kui ühe asise filmi tarbeks jaguma. Ent kiuslik Ridley Scott võttis seda korda tallata tegelase pärimusloo. Olgu siis ära mainitud, et ei esmane ega ka hilisem reaktsioon sellele teosele ei ole minu jaoks läbinisti positiivne.

Kuningriigist kaugele ristiretkele läinud Richard Lõvisüda raiub ühes oma armeega teed kodumaa suunas. Eksikombel lastakse auväärt valitseja aga prantslastest lurjuste poolt maha ning kuninga kaaskonnale langeb ülesandeks toimetada kroon tagasi Londonisse. Kadunud Richardi lähikonnas on rüütel nimega Robert Loxley, kes ülesande oma õlule võtab. Ent samaaegselt sepitseb ühes prantslastega salaplaani kuninga kukutamiseks kurikaval Godfrey (Mark Strong). Godfrey ründab nüüd vaid krooniga ranniku poole tõttavaid rüütleid ja haavab Loxley't. Kuid õigel hetkel satub lahinguplatsile punt desertööre ühes Robin Longstride'ga (Crowe), prantslased lüüakse minema ja Godfrey põgeneb. Viimase hingetõmbega palub Loxley, et Robin tema mõõga tagasi isakoju toimetaks. Robin jääbki nõusse ning seltskond riietab ennast rüütliteks, et kroon kuningapereni toimetada.

Kuningaks saab nüüd John, keda siin on portreteeritud tigesikuna ja kelle paremaid sõpru on reetur Godfrey. Robin ja tema kaaskond aga ratsutab Nottinghami, et tagastada kadunud mõõk Loxley isale Walterile (Max van Sydow). Nagu tavaliselt, jätan siinkohal lugejale võimaluse filmi jutustus soovi korral ise lõpuni vaadata.

Alustama peab sellest, mis kõige teravamalt meeles. Ja antud puhul on selleks loo jutustamise laiskus ja lohakus. Terve teos üritab mingil äraspidisel moel liugu lasta Gladiaatori kiiluvees, ent siinkohal ei ole tegemist veenva ega tõsimeelse esitusega. Suurim probleem võrreldes tolle - aga ka paljude teiste sarnaste - filmiga on motiivi absoluutne puudumine. Mis ajendab ekraanil rääkivate peade tegelasi tegema neid asju, mida nad teevad? Miks peaks keegi kuulama ja järgima kedagi teist, kui selleks ei ole mingit ilmset ega varjatud põhjust? Need küsimused ärritavad mind, sest nende retoorilisuse juures pudeneb teose niigi habras karkass püdedaks liivaks. Kes on Robin? Robin on tavaline vibumees, kes lahingutest väsinuna soovib tagasi koju pöörduda. Mehel ei ole peale täpsuse projektiilidega mingeid omadusi, mis peaks vaatajat või teisi tegelasi kütkestama. Jääb arusaamatuks, miks desertööride punt seda kivimüürlase poega järgima peaks. Siin pole ei karismat, ei eeskujulikku liidri ideaali, ei midagi. Ja Crowe näib seda otsekui tajuvat, sest igas kaadris on tema nägu ilmetu, justkui eksinud kaamera ees. Kui ei ole motiivi, siis ei ole konflikti ja kui ei ole konflikti, siis ei saa olla draamat. Mis on teiste tegelaste motivatsioon? Kui oli soov teha draama ajastu oludest, siis oleks võinud Robini tegelaskuju või kontsepti sootuks unustada.

Filmi tempo on eriskummaline. Kui lahinguplatsil toimuv võib näida hoogne ja efektne - nagu sellise kaliibriga meeskonnale omane - siis vahepeal tõmmatakse loo arengu kiirus absoluutselt nulli. Minule meeldisid rahulikumad hetked, kui Robin juba Nottinghamis oma uues rollis üles astub, ent nende vahele pikitakse arusaamatuid kohtumisi ebavajalike tegelastega arusaamatutest ja ebaolulistest paikadest. Kogu see killavoor logiseb nagisedes oma paratamatu lõpu poole, ent isegi see on kuidagi vile ja kohatu.

Isegi teistkordse vaatamise järel ei tabanud ma filmist seda sädet, mis siin peidus võiks olla. Kord ja jälle libiseb kaamera üle majesteetlike vistade, mis oma iluga ka minutaolise madalalaubalise oimetuks löövad, kuid siis kukub objektiiv jälle tagasi porisesse ja igavasse argimutta. Kõik karakterid on õõnsad, abitud ja pinnapealsed, nendele pole loodud ei eel- ega järellugu. Loomulikult vabandab lõpukaader ennast välja sõnadega, et see siin on Robin Hoodi saamislugu, ent see ei ole mingil moel piisav vabandus, miks terve film selline hägu peaks olema.

esmaspäev, 6. september 2010

Machete (2010)

Eellugu

2007. aasta suvel lükati kinodesse Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse topeltfilm. Tegu oli kompilatsiooniga, mille läbi juba tuntud režissöörid püüdsid taaselustada või siis niisama nalja teha vanemate B-kategooria õudusfilmide arvelt. Toona läks üritus siiski luhta, kolm ja veerand tundi tugevalt stiliseeritud släsherit ja rappimist oli publikumile liiast ja film tegi kassanumbritele vaadates kenakese flopi. Ometi tuleb au anda meeste visioonile ning stuudio julgusele sellisele seiklusele õlg alla panna. Kahe eraldiseisva filmi vahele lõiguti ridamisi olematute (nüüd siis juba olemasolevate) roppfilmide reklaamklippe. Ning nende seas oli võltsreklaam filmile Machete. Tagantjärele lugedes sain teada, et selle filmi mõte oli režissööri peas juba ammu keerlemas. Ning Grindhouse'i läbikukkumise järel lükati selle, piltlikult öeldes mehhiklasest Chuck Norrise või Van Damme lugu menetlusse.

Samal ajal, kui kodumaise filmiblogijate eliit olukorra tõsidust kino- ehk siis ajaveebimaastikul Neeme härrasmehelikul sümpoosiumil arutas, köhisin ja tatistasin mina kodumüüride vahel ning püüdsin oma mõneti ebameeldivat olukorda kuidagi tarbekalt kasutada. Kuna minu peamine multimeediamasin nädal varem viimase kõhutuulepisku saatel lusika nurka oli visanud, võisin ma oma majesteetlikku sinikiirekollektsiooni juustu lõikamiseks kasutada. Seega seadsin endid hoopis suure raali ette ning pealetükkiva sotsiofoobia, agorafoobia ja muidu ebasanitaarse enesetunde taustal hakkasin matšeetet vaatama.

Lugu

Danny Trejo astub üles nimikangelase rollis, kes juba enne filmi tegelikku algust ridamisi kurjameid teise ilma saadab, seda peamiselt ühte suure teraga teravat terariista kasutades. Siiski ei laabu kõik kangelasele meelepäraselt ning eikusagilt ilmuv narkokuningas Torrez (Steven Seagal) lõikab meie kangelase abikaasal pea otsast kuid jätab mehe elama. Torrez on ilmselgelt kõige kurjem mitmerakuline organism, mis kunagi ilmavalgust näinud on ning Seagal kannab seda rolli suurepäraselt selle kuningliku lõpuni välja.

Nüüd, kui film on käima tõmmatud, lastakse puurist välja pseudo-poliitiline illegaalsete immigrantide teema ning ühes temaga mõneti kulunud ja kortsus vanamehenäss nimega Robert De Niro. De Niro mängib siinkohal senaator McLaughlinit, tigedat korruptanti, kelle kurikaval plaan on toredate mehhiklaste ja kiuslike teksaanide vahele (teksaan vist ei ole üldse mingi sõna emakeeles) elektriseeritud aed püstitada. Väliselt oleks aed illegaalsete immigrantide üle piiri komistamist takistav, kuid salamisi oleks see meetod, kuidas valikuliselt lõunast senaatori rahastajatel meelemürke vabade maale tarnida. Nimelt on suvaline piiri ületanud murjan oma taskus toodud kaktusejuurikaga tänavahinna nii madale ajanud, et suured müüjad enam piisavat kasumit ei suuda toota.

Kuid senaatori kampaania ei ole just tõusuteel ning mehe lähim nõustaja Booth (Fahey) palkab meediakära tekitamiseks nüüdseks tänavanurgal järjekordse sisserändanuna tööd otsiva nimikangelase vanameest maha laskma. Loomulikult tõmmatakse Matšeetel nahk üle kõrvade, kuid oma vastast alahinnanud kurjamid lasevad endise föderaalagendi põgenema ning mees tuleb üsna peatselt tigedana tagasi, nuga näpus. Kel huvi ja aega paeluva looga lõpuni tuttavaks saada, minge köhige kohalikele kinosaalidele krõbisevat.

Jällegi kord olen ma vaataja ja kommenteerijana lõhkise küna ees, sest kogu järgnev jutt kisendab punkrokiplaadikaanena, kuidas kõik on halb, maa on külmanud ja kärss on kärnas. Matšeete on film, mille osade summa on kordades suurem, kui need komponendid ise kunagi olla saaks. Ning vaadakem neid siis nüüd lähemalt. Trejo on siin absoluutselt omas elemendis. Mees sülgab iga dialoogisilbi suust välja ülima veenvuse ja nauditavusega, tema liigutused on rafineeritud, nende juhendamine erakordset hoolimatust ja jõhkrust väljendav. Siingi on peategelase üksi- ja kaksikkõne erakordselt lakooniline, endine agent on näinud maailma kurjust ja õelust ning otsustanud selle peale enam mitte oma hingeõhku kulutada. Iga stseen, kus see mees kaadrisse astub, on justkui omaette sündmus. Kahjuks ei saa seda öelda teiste tegelaste kohta. Tundmatu geneetilise materjali ristamise tulemusena sündinud mutandi Jessica Alba mängitud tegelaskuju Sartana, kes töötab immigratsiooniameti agendina, on peategelase polaarne vastand. Ning kui Trejo iga kaader väärib vaat et ovatsioone, siis Alba lakkamatu mölin ja sisulage silmade pööritamine tingib vaatajas agooniat. Tundsin selle preili stseenide vältel lakkamatut vajadust peaga vastu kirjutuslauda peksta. Kindluse mõttes tõstsin käe alt ära oma üliterava modelleerimisnoa. Neiu Alba esitus ja kõne on ligemale sama veenvad, kui keskmisel juurviljal, tema olemasolu seksapiilse vahepõikena on kahtlemata arusaadav, ent samas on tema peaaegu ainus naisnäitleja, kes endid filmi vältel paljaks ei koori.

Selle eest koorib endid paljaks Lindsay Lohan. Mis pole teab küll mis uudisväärtusega sündmus, ent tore stseen nii silmarõõmu lühemas kui filmi jutustuse pikemas plaanis. Lohan mängib õlise sahkerdaja Booth'i tütart, kelle vajalikkus teose perspektiivis pisut kukalt kratsima paneb. Neiu alustab filmis narkolaboris ja lõpetab nunna kostüümis. Näitlemisoskuse poolest on näitlejatar Albaga samas kapsaaias, ehk isegi samas peenras. Taamal viskleb oma näitlemisoskuse puudumise käes ka mehhiklaste salajase põrandaaluse organisatsiooni juhatajanna Luz (Rodriguez).

Meesnäitlejatega on enam vedanud. Fahey oma õlise soengu ja kammitsetud mannerismidega töötab terves teoses sama hästi kui originaaltreileris. De Niro teeb järjekordse õõnsa ja väga De Niro-liku esituse. Don Johnson ei võta terve filmi vältel kordagi päikeseprille peast, ometi on tema dialoog ja selle kalk veenvus väga mõjusad. Cheech Marin peategelase kirikuisast vennana toimetab vähimagi vaevata vaatajani filmi mõned naljakamad tekstiread.

Ent siin ja seal koperdab ekraanil toimuv üle üsna imelike kivide ja kändude. Selle ühe näitena võib mainida Booth'i turvameeskonna ständapp etteastet (jah), teisena Booth'i turvameeskonna teist nalja, aga ka filmi lõpulahingu sürreaalsust, mis siinkohal allakirjutanu silmi pilgutama ja pead raputama pani. Ent sama lahingu tipus troonib surematu Seagal, seega rehabiliteerib film endid niigi palju.

Kuigi mina ei saa ennast mingil juhul kõntsakino eksperdiks tituleerida (olgugi, et olen nooruses ogaruseni RTL2 ja Pro7 pealt laupäevaõhtuseid kavasid jälginud), on Machete kõntsakino kroonimata valitseja. Kõige kurvem ongi vast nentida, et Matšeete oma singirusikalikkuse juures Hollivuudi juutide tõsistele filmidele nii valusasti üle kärsa virutab. Ja siit tuleb järgmine orki kukkumine: enamuse vaatajaskonna jaoks on ja jääb Matšeete nn stõuner-filmiks - millekski, mis läbi kanepivine arusaamatu huumorimeelega oksereflekse toodab. Ent see on tänapäev ja see on lääne ühiskonna paratamatu allakäigu järjekordne trepiaste.

Järellugu

Matšeete ei ole ainus teos, mis võltsist reklaamklipist viimaks potentsiaalseks kassahitiks sirgub. Selle loo kirjutamise ajaks on teada, et mõneti igavam Grindhouse'i vaheklipp, võltsfilm Hobo with a Shotgun samuti päriselt valmis vändatud saab. Kuigi too reklaam pigem nadi mulje jättis, on projekti külge praeguseks kleebitud legendaarse Rutger Haueri nimi, mis juba iseenesest näitab tegijate valitud õiget suunda.

Kuigi allakirjutanu oleks pigem tahtnud näha eepilist, saja miljoni dollarise eelarvega kinoversiooni filmist Werewolf Women of the SS, kus elav legend Nicolas Cage tõenäoliselt teeks oma elu parima rolli... Siis tuleb nentida, et sellise ettepanekuga tulijaile ütleks juudid Eisenberg ja Rosenthal (nimed moonutatud, et rõhutada juudi päritolu) läbimõeldud häälega: Ei.