Alternating Wallpaper

kolmapäev, 20. mai 2009

Star Trek (2009)

Lisa Simpson läheb lemmikloomapoodi ja küsib, et milline on kõige targem müügil olev hamster. Müüja sirutab käe suurde klaaspurki, võtab sealt suvalise ettejuhtuva karvakera ning ütleb siis, et see hamster kirjutab romaane J. B. McGregori varjunime all. Lisa kortsutab kulmu ja pärib, et kuidas saab hamster raamatuid kirjutada. Lemmikloomakaupmees selgitab, et hamster kirjutab enne lõpu valmis ja siis töötab ennast tagantpoolt ettepoole.

Selline väike naljalugu on heaks sissejuhatuseks uue STAR TREKi arvustusele. Kuigi vaatamisest on juba üle nädala möödas, on film suhteliselt hästi meeles - mis juba iseenesest on tunnistus selle keskmisest kõrgemale kvaliteedile. Ning selle üle saab vaid hea meel olla, sest see film on ehitatud sedavõrd rikkalikule vundamendile, massiivsele taustaloole, kus vähimgi eksimine võib osutuda hukutavaks. Ent režii eest vastutav J. J. Abrams teeb väga kavalasti sohki, kirjutades ühe käega kaanonit ümber ja teisega mõned poognad juurde. Kõike seda edu ja vaadatavuse nimel ja lõppude lõpuks ei ole see siin vana tuttav trek.Eks olin minagi kord lummatud telepurgist voolavast saksakeelsest (soomlastele lähemal elavad aga ka soomekeelsest) järgmisest põlvkonnast, üheksandast süvakosmosest ja kapten Kathryn Janeway laeva seiklustest hõbedases liibuvas kostüümis Jeri Ryaniga. Originaalseeria oli juba siis liialt totter ja suuresti seedimatu. Ning sarjade sisu varieerus metslaslikult keskmise ulme ja halenaljaka situatsioonikomöödia vahel. Keeruline on öelda, kas minu poolt nähtu kvalifitseerib mind pesuehtsa sarja austajana, kuid ära olen ma vaadanud enese jao, küllap kellegi teise ja ilmselt ka nii mõnegi lugeja jao. Seega enam kui ohtralt. Ning see võimaldas uut filmi vaadata kui vana tuttavat, aga seekord eriti kallis särgis.Üht või teistpidi on uus film paras jant. Ilmselt ei ole kordagi varem selle teose tõlgendustes olnud nii vähe dialoogi, nii palju jooksmist ja hüppamist, nii palju tegevust korraga ekraanil. Tegelaskujud, kelle prototüüpe nii hästi tuntakse, ei püsi piisavalt pikalt paigal, et nendes midagi areneda tohiks. Eric Bana mängitav Romuluse kaevur (!) Nero rändab ajas tagasi, et Spockile ära teha ja muidu kätte maksta. Süžee on lihtsakoeline ja ilma eriliste käänakuteta, küll aga lõpetab sellele maailmale võõrastavas kohas, kus föderatsiooni suur pilt sootuks teine on.

Õnneks tehakse nii originaalsarja kulul kui ka niisama päris kõvasti nalja, mõned mehed teleporteeritakse kogemata komplitseeritud veetorude rägastikku, mille lõpus on suur mikser. Milleks taolist atraktsiooni kosmoselaeva tarvis on, mine võta kinni. Punases kostüümis arbitraarse nimega meeskonnaliige leiab oma kurva lõpu, nagu ette nähtud. Tulevikust pärit Nero on selline sotsiopaatiline mõrvarlik tige sikk, veelgi kummalisem on aga tema kaevandusaluse kuju, aga küllap siis on Romuluse elanikel tarvis enne maakide kogumist lähedalolevad tegelased surnuks ehmatada. Kogu ülejäänud osatäitjaskond meenutab neid ülipopulaarseid ajudeta noorteseriaalide nimikangelasi, kes just valel hetkel juhtuvad olema õiges kohas ning kes minimaalse juhenduse järel suudavad ületada kõik reaalsed ja ebareaalsed raskused. Ning lõpeks jääb alles film, mis parodeerib endid juba eos sedavõrd täielikult, et teistel parodeerijatel jääb üle vaid käsi laiutada.

TREK on hea ajaviide palavasse suvepäeva, lisakraami võtmes ehk ka kena (kui ehk pisut piinlikkust tekitav) täiendus sinikiire- või muidu videoriiulisse. Kellele teema tundmatu on, saavad siit tempoka ja lõbusa annuse efektset filmimaterjali, mis ei pruugi pikemaks ajaks üldsegi meelde jääda. Sarjaga lähemalt tuttavad vaatajad jäävad õlgu kehitama või siis otsivad vanematest seeriatest vaatamist juurde.