Alternating Wallpaper

teisipäev, 14. aprill 2009

Full Metal Panic (2002)

Lõpetasin eile õhtul FULL METAL PANIC nime kandva animésarja vaatamise ning allpool mõned mõtted selle raisku lastud aja kohta. Esimest korda nägin sarja sel ajal, kui viimast suure õhinaga fänsubima hakati ning tolleaegse omnivoorina tarisin esimesed paar seeriat alla ning nähtu jättis hea mulje. Ohtralt komöödiat, kvaliteetne animatsioon ja suhteliselt muheda disainiga mecha masinad. Kui mõned nädalad tagasi sarja karp (kokku seitse plaati, 24 episoodi) pealinna paremas raamatupoes silma hakkas, oli suhteliselt lihtne see madala hinnaga ära osta. Kuid nagu vaatamine tõestas, oli sellegi sarja mälestus tegelikkusest etem.

Peamine narratiiv järgib kolme palgasõduri, ontliku militaristi Sagara Sousuke, naistemehest Kurz Weberi ja autoritaarse naissõduri-ultrafeministi Melissa Mao jantimist erinevate lahingülesannete käigus. Viimasesse konnotatsiooni peab suhtuma kerge huumoriga, sest sarja esimeses veerandis on nende kollektiivseks missiooniks klassikaliselt bipolaarse, tsüklotoomilise hüsteerikust koolitüdruku Kaname Chidori valvamine abstraktsete kurjuse jõudude eest. Põhjuseks eeldus, et Kaname on üks vähestest Whispered lastest: indiviid, kelle alateadvusse on mingil põhjusel ja mingil moel talletatud musta tehnoloogiat kirjeldav informatsioon. See teave paistab koosnema valdavalt sõjalist laadi ulmeliste masinavärkide ehitamise skeemidest jms. Mingi osa sellest informatsioonist on mingil moel juba kätte saadud ning selle põhjal on ehitatud erinevaid masinavärke, kuigi kuidas ja mis selle informatsiooni algallikaks on, jääb lahti seletamata.

Esimese seeria avastseenis jälgib tegevuse kulg talvisel Venemaal kurjade tegelaste käest põgenevat maasturit, milles tundmatu ohvitser püüab ohutusse kaugusesse sõidutada tundmatut traumatiseeritud tütarlast. Vaenlase helikopterid jõuavad masinale jälile, toimub tulevahetus, auto keeratakse kummuli ja viimasel hetkel muutub metsas nähtavaks suur mecha, mis helikopterit esmalt noaga viskab (väga tegus ja hästi animeeritud) ning siis selle lihtsalt kinni krabab ja metsa alla viskab (samuti puhtast võidust tehtud stseen). Seejärel saabuvad juba kohale abiväed, võidelnud lahingrobotist ronib välja eelpool mainitud Sagara, kes näidise päästab. Seda tütarlast ei näe sarja jooksul enam mitte ühtegi korda. Kes see oli, miks ta Venemaal oli ning mis toimub, jääb arusaamatuks. Sari võtab humoorikama pöörde ning tutvustab stereotüüpilist Jaapani koolistseeni, kuhu seersant Sagara loomulikult oma ülesande paremaks täitmiseks õppima asub. Järgneb hulgaliselt hale- ning sageli ka päris tõsiselt naljakaid etüüde, mis päädivad esiotsa kurjamite kavatsusega preili Kaname kooliekskursiooni käigus röövida ning hakata temast kirjeldatud musta tehnoloogiat välja pumpama. Kangelaslik Sagara aga on käepärast ning jätkub üle mitme episoodi kulgev eepiline lahing, kus pahalaste pealik Gauron ja seersant viimaks eksperimentaalsetes lahingrobotites rinda pistavad, kasutades viimaks ka müstilist Lambda Driver nime kandvat relva. Nende lahingute jooksul saab näha väga efektset animatsiooni, pingelist tegevust ja head dialoogi. Tundub isegi, et narratiiv hakkab arenema.

Kuid pärast madistamise lõppu algab rida puhtalt saepuruga täidetud seeriaid, mis vältab praktiliselt lõpuni. Kord ja jälle saavad tegelased vastamisi seista vähem ja rohkem eduliste tigedate vaenlastega, kuid mitte miski ei arenda edasi üldsüžeed, ei toimu mitte midagi, mis seletaks musta tehnoloogiat või midagi enamat. Kuni viimase plaadini vaatasin ma praktiliselt hämminguga, kuidas peale sisu muutus olematuks ka animatsiooni kvaliteet. Kõige jubedamateks osutusid lahingud, kus kasutati sõna otseses mõttes copy-paste kaadreid. Viimased seeriad kujutavad endast lõpulahingut kangelaste suurel allveelaeval, viimast (?) korda saab Sagara pussitada Gauronit (kes on sarja üks pullimaid tegelasi: näiliselt surematu, sest teda tulistatakse vähemalt kahel korral pähe ning muudel puhkudel lastakse niisama õhku) ning siis sari lihtsalt lõpeb sellega, et Sagara ja Kaname lähevad kala püüdma.

Pärast plaadi masinast välja võtmist kratsisin nõutult kukalt ja püüdsin mõelda, et mis edasi. Sari ei seletanud mitte midagi lahti, tegelased olid kõike muud, aga mitte stabiilsed ja mitte miski ei lahenenud. Lahingurobotid ei arenenud sarja jooksul, kordagi ei toodud välja ühtegi uut mudelit. Animatsioon pärast esimest nelja episoodi oli masendav. Kurjamite kavatsused jäid arusaamatuks.

Üsna tõenäoliselt jätkub see jant ja kägu ajamine teises ja kolmandas seerias, aga ma ei suuda sellesse sodisse enam uskuda. Päris tõsiselt võiks nentida, et ma söön parem klaasi, kui et vaatan midagi nii jaburat uuesti. Pealegi oli ADV lokalisatsiooni tõlge allapoole igasugust arvestust, tõlkides ilmselgelt idiomaatilisi väljendeid üks ühele. Isegi minu taseme jaapani keele juures saab sellest aru. Eeldatavasti annaks manga lugemine parema arusaamise, mis selle abstraktsuse tähendus oli, aga sari kui eraldiseisev instants oli minu jaoks peaaegu täielik läbikukkumine. Enne teise sarja vaatamise ette võtmist peab sellest pettumusest tublisti taastuma.

0 viimaseid kommentaare: