Alternating Wallpaper

reede, 17. aprill 2009

FASCINATOR ehitamispäevik

Tore on tõdeda, et täiendasin oma tehnikaparki tagasihoidliku keskklassi pildikastiga, millega hakkan edaspidi oma sissekannetele nii vajalikku fotomaterjali lisama. Kaameraks on SONY ehitatud (kes veel ei tea, siis on minu näol tegemist üsna pikaajalise SONY toodangu austajaga) DSC-H50 kompaktkaameraga, mis oma üheksa megapiksliga minu praegused vajadused kenasti rahuldab. Küllap võtan edaspidi ette ka oma varasemalt ehitatud mudelite talletamise piltide kujul, mida siis jagan lugejaskonnaga. Pean vajalikuks toonitada, et lähtun pildistamisel ausa esituse kreedost, seega jõuavad pildid siia sel kujul, nagu mina oma algaja kätega mudeleid lõiganud, lihvinud või muul moel ära rikkunud olen. Kaamerasilm on kordades teravam minu enda omast, seega leian selle abil sageli suuremaid ja väiksemaid möödalaskmisi, mida siis võimaluse korral ja eeldusega, et ma asju hullemaks ei tee, parandada või eemaldada püüan. Fotode lõikamise ja vajaduse korral parandamise jaoks kasutan IPHOTO või APERTURE'i abi (sõltuvalt probleemide olemusest). Esimesed makroülesvõtted leiab juba selles postituses.Pikema viivituseta sai seega järgmisena ette võetud FASCINATOR ehk siis CREST CR-C06U5, mis on siis tegelikult esimene eriväljaande mudel, mida ma ehitama olen asunud (välja antud 2008. aasta mais ehk siis peaaegu täpselt aasta tagasi). Muudest eriväljaannetest veel nii palju, et oma järge ootavad punane AALIYAH ja NINEBALL.Õige natuke mudeli taustast. See mudel - nagu eelpoolgi nimetatud - on üks vähestest nimelistest masinatest, mis antud seeriast siiani ilmunud on. FASCINATOR oli üks neid core'sid, mis kuulus sõltumatule piloodile Zinaida'le seeria ühtekokku kümnendas (või koguni üheteistkümnendas, kui lugeda ka PSP spin-off mängu) esituses nimega ARMORED CORE: LAST RAVEN. See mäng oli viimane, mis ilmus eelmise generatsiooni lipulaeva PS2 peal ning aasta oli siis juba 2006; Jaapanis ilmus mäng kümmekond kuud varem. Isegi mängu sisu kirjeldas lõplikkust, sest mängijast saigi lahingute lõpuks viimane allesjäänud piloot (core'de piloote nimetatakse sarjas kaarnateks ehk raveniteks). Mäng oli suhteliselt pöörase, ülepingutatud süžeega, aga graafiliselt tõenäoliselt parim viimase konsoolipõlvkonna iteratsioon. Muu hulluse kõrval sisaldas mäng kokku kuus erinevat lõpplahendust ja esimest korda sai mängija näha pilootide sisenemist ja väljumist core'dest. Seal, kus sarja austajad nägid taas kord tegeliku narratiiviga ja ohtralt uute komponentidega mängu, lõid mängukriitikud käega, sest nende jaoks oli tegu sama kulunud mecha-mänguga, mis konsooli algusest peale olemas oli olnud (teadagi oli ARMORED CORE 2 aastate eest PS2 launch mäng). Soovitan siinkohal meelelahutuseks ära vaadata LAST RAVENi sissejuhatusvideo ja FASCINATORi esitluse. Soovi korral võib ära näha ka S-astmele võideldud lõpulahingu FASCINATORiga (ei maksa vaadata nendel, kes ei soovi mängu sisu kohta midagi teada saada). Viimase kaarna tiraaž Euroopas oli suhteliselt väike ning selle mängu leidmine ka netioksjonitel tänapäeval suuresti raskendatud. Seegi põhjuseks, miks minul selle mängu koopiat riiulist võtta ei ole.
Hakkasin õlaliigeste ja jalgadega nokitsema juba nädala eest, kuid väsimustunne ei lubanud kuigi olulisemat progressi saavutada. Kindlama käega olen üle käinud praktiliselt kõik värvimist vajavad komponendid ja paneelijooni rõhutanud. Õlakinnitite kava järgi smaragd- või ehk kergemat rohelist värvi soovinud õnarused said nii eksimuse kui ka alateadliku tahte tõttu mustaks võõbatud ning hiljem rohelisega üle tehtud. Tulemust võib piltidelt näha, kuid tulevikus peaks taoliste roheliste jaoks mingit muud krunti, ehk isegi hõbedast kasutama. Alternatiiviks oleks ka markerite kasutamine, kuid olemasolevatest võib roheline jääda pigem pärlmutter ning ma tegelikult ei soovi, et mudel vaimuhaige problemaatilise alaealise küünelakki meenutaks. Teatava valguse käes on roheline läik ka praegu olemas.

Õlaliigesed ja käed on samad, mis juba varem ehitatud CREST CR-C90U3 juures kohata on saanud. Vanematest mudelitest väga robustsed ja tugevad konstruktsioonid, aga seetõttu ka suhteliselt piiratud poseeritavusega. Kuna tegu on valdavalt kandiliste komponentidega, siis ei ole siin suuremat muret lõikekohtade eduka poleerimisega (küll aga on rist ja viletsus selle mudeli keskkoha ja jalgadega), mis lõpeks efekti alati suurendab. Muude õla- ja käeliigeste toonitamine on möödunud suhteliselt edukalt, fotosilm küll näitab, kui kaugel ollakse ka peene pintsliga päris korrektsest värvimisest, aga iga ehitatud mudel annab midagi juurde.Kuna suurmeister oli just lõpetanud oma 301. mudeliga ning ei tahtnud lennumasinatega midagi tegemist teha, pakkus ta taaskord endid abiks ning seekord ulatasin talle komplekteerimiseks keskkorpuse raamid (illustreeriv materjal siin ja siin), mis selle mudeli puhul on üsna lihtsa skeemiga ning valdavalt kandilised. Ning ligikaudu selle ajaga, mil mina suutsin ühe jala ligemale kolm korda kokku panna ning siis uuesti lahti murda, lõpetas meister terve keskkorpuse komplekteerimise ja värvimise. Hiljem võõpasin siit-sealt küll ise paneelijooni ja muid kaunistusribasid juurde, aga valdava osa tööst tegi siiski meister. Keskkorpuse taga olevad rohelised elemendid tulid värvituna õige pisut kahvatud, tulevikus võib proovida sarnaste materjalide puhul samuti mingi krundi rakendamist. Tulemus on siiski päris kindlasti üle keskmise. FASCINATORi keskkropusel on paljudes kohtades ka hõbedasi ja hõbehalle komponente, esimesi on saanud klassikalise peegelhõbedaga ette valmistada ning teisi titaantooni kandva metalizer'iga nikerdada. Viimasega proovisin teha ka jalgade alumisi kiirendeid, kuid toon violetse plastiku peal jäi näotuvõitu.

Nüüd siis pikemalt jalgadest, mis on siiani üks frusteerivamaid elemente minu lühildase hobikarjääri jooksul. Esiteks näitan ma näpuga koostamisjuhendi peale ning ütlen, et midagi nii segast ning siinkohal ka ebatäpset ei tohiks tegelikult sootuks trükki lasta. Erakordselt ärritav on siinkohal ka liikuv tugiraam, mis kinnitub jala sisemusse ning mida peab komplekteerides sisuliselt pea alaspidi hammastega sinna vahele asetama. Kergelt liialdustega väljendatud situatsioon, kuid ebamugav ja ebatäpne sellegi poolest. Norida annab ka lühikeste reieliigeste kallal, mille komplekteerimisel ilmnes, et üks neljast hõbehallist liigeseplaadist oli ebaühtlase plastikuga valmistatud ning ei liitunud ühenduskohast piisava tihedusega. Mitte just katastrofaalne viga, aga ärritav ning hiljem üsna kergesti tuvastatav defekt.Miski sellest aga ei tähenda, et HOGIRE viimistlemine lõppenud on. Passin praegu rahulikumat hetke, mil saaks kindla käega hakata selle valge luige paneelijooni üle maalima ilma liigse määrimiseta. Alternatiiviks oleks mingi lahja lahuse tegemine musta matiga, aga seda peaks enne mingil samaväärsel materjalil testima - mida aga hetkel kuigi hästi leida ei ole. Ühe muudatusena tahan ma HOGIRElt eemaldada kõik relvastuse peale käsikahuri. Lightweight core wins the battle! Tegelikult on see väide küll vale, lightweight core selle hernepüssiga lastakse juba käsirelvast maha.

0 viimaseid kommentaare: