Alternating Wallpaper

esmaspäev, 13. aprill 2009

Choke (2008)

Pisut reeturlik on Ron Pearlmani sünnipäeval (13.04.1950) sihukesest mõnevõrra mõttetust linateosest heietada, aga kohusetunne on juba kord selline lurjus. Palju õnne Ron, jätka palun samas vaimus kõikvõimaliku sodi tootmist!Sam Rockwell ja Kelly Macdonald pööritavad siis endise lemmikkirjaniku Chuck Palahniuki siiani teise ekraanile toodud teose peategelastena võidu silmi. Sam, kellest hakkab viimaste aastate ning peatselt ilmuva Mooni (2009), aga ka endiselt toreda Confessions of a Dangerous Mind (2002) valguses üha enam sümpaatne tegelane saama, mängib raamatust tuttava eluheidiku Victor Mancini traagilist tegelaskuju, kelle aeg jaotub võrdlemisi koledasti seksisõltluse, turismiatraktsioonis töötamise ja oma haige ema Ida (Anjelica Huston) külastamise vahel. Kaadrist kaadrisse kanduvad rääkivad pead püüavad põhjendada oma eksistentsi, seda siis kas läbi peaaegu arusaamatute, kirjaniku stiilile omaste lühilausetega või muul moel teravmeelitsemise.Raamatu läbiv narratiiv, mis seletas lahti peategelase suutmatuse elutervet suhet luua või ülal hoida (ning sellest tulenevad komplikatsioonid) on filmis vaoshoitumalt ära toodud, kuid tänuväärselt siiski olemas. Tagasivaated lapsepõlve ning tolleaegsed kannatused olid ära toodud kaunistatud ja seega valdavalt tarbetul kujul. Peategelase usk, et temas mingi pühalikkuse alge talletatud on, jääb õhku rippuma, seda ebamugavamalt, kui raamatus. Ning parim sõber jätab raamatust loetud hädavarese asemel peaaegu normaalse inimese mulje.Loomulikult ei ole Choke see kolossaalne taastulemine, mida temast esiotsa oodata oli. Tegelased ja situatsioonid on taltsamad ning pealtnäha tugevalt antidepressante täis topitud. Victor, kes filmi kulgedes kõige enam kannatab - nii füüsiliselt kui vaimselt - ei tundu lõppkaadris klantsilt lennukis istudes just kõige usutavamana.

Kaaskannatanute lohutuseks võib ära nimetada, et Choke markeeris Chucki kirjandusliku enesekordavuse allakäiguspiraali esimesi rõngaid (ühtekokku peaks see olema autori neljas teos). Mida kaugemale jääb selle raamatu lugemine, seda ühtlasemaks kompostiks mädanevad need tegelased ja keerdkäigud. Samas: see raamat oli eelnenutega võrreldes tunduvalt malbem, šokeerides lugejat harvem ning vaid teada-tuntud nippe kasutades. Miskipärast mäletan mina raamatu kulminatsioonist midagi enamat, kui filmi jõudnud on. Seda, et filmi lõpp suuresti paukpadruniks osutub, oli ette karta, sest sama tehti ka Fight Clubiga. Kokkuvõtteks nii palju, et film kajastab raamatut siiski üllatavalt palju: seda suuresti küll läbi roosade klaaside, aga siiski autentselt.

Keskmisest paremaid nalju: neli või viis. Meeldejäävaid nalju: kaks.

0 viimaseid kommentaare: