Alternating Wallpaper

esmaspäev, 20. aprill 2009

WHITE-GLINT eelvaade


Nädalat alustas hea uudisega KOTOBUKIYA, kes on viimaks ometi teada andnud NX04 mudeli, WHITE-GLINTi ilmumiskuupäeva ja kaanekujunduse. Karp lastakse müüki 26. aprillil, ehk siis selle nädala pühapäeval ja loodetavasti jõuab see siis mai alguseks ka minuni. Hinnaks on ligemale 7000 jeeni, ehk siis napilt üle 800.- krooni. Mis võiks tähendada, et karp tolli kinni ei jää, aga eks saab seda siis juba näha.

KOTOBUKIYA on uuendanud mudeli infolehekülge oma veebipoes: LINE ARK WHITE-GLINT. Pildid testkarpidest on netis juba ringlemas ning teeks siinkohal neist tillukese ülevaate.Karbi kaanekujundus näitab AC4FA sissejuhatusfilmist tuttavat, erakordselt kulunud valge värviskeemiga core'i. Keeruline on öelda, kas keegi tõesti pintseldas seda pildistatud mudelit musta värviga või on kulumine lisatud digitaalselt. Huvitav saab ka olema näha, kuidas saab paremaks maalida mudelis lahendatud siniste tulukeste rida masina peas.Karp ise on loomulikult jälle hirmus lahmakas, stiililt samas joones, mis juba ilmunud NX seeria karbid. Samas on mudel enda värviskeemilt väga vaoshoitud - sisuliselt ainult must ja valge, kui minu silmad mind ei peta. Ei tahaks öelda, et kogu see transformatsiooni skeem mulle eriti meeldiks, aga mudel näib tegevat täpselt seda, mida on näha ka eelpool viidatud arvutianimatsiooniga videos (mõtleva inimesena hoidsin mina omal ajal SERAPHi ehitamisest heaga eemale). Õlgade ettepoole pööramine peab olema lahendatud väga sujuvalt, vastasel korral kaob kogu see efekt ühte suurede puntrasse. Sama käib tõenäoliselt ka õlgade taga olevate kiirendite kohta, mis rakendavad taas kord liugurite süsteemi, kombineerides seda kahele poole avanevate klappidega. WHITE-GLINT on minu teada ka esimene AC mudel, mis tuleb karbist kohe koos spetsiaalse toega.Kindlasti kirjutan lähemas või kaugemas tulevikus pikemalt sellest, miks WHITE-GLINT nii oluline mudel ja tegelane on ning kui kaugele selle ajalugu tagasi ulatub. Mudel ise nagu ikka, 1/72 mõõtkavas. Kel huvi sarnaselt minuga mudel ära tellida ning seda ehitama hakata, siis siin mõned viited:

Tooteleht Hobby Link Japan poes: LINE ARK WHITE-GLINT (¥6800).
Tooteleht Hobby Search poes: LINE ARK WHITE-GLINT (¥6460).

25.03.2009 - Hobby Search pood on lisanud seeria skanneeringuid masina koostamise kohta ja kõigi komponentide fotod. Transformatsioon tundub nende järgi olevat veelgi keerukam, kui esiotsa karta oskasin. Loodetavasti siiski stabiilne ja väljakutsuv mudel. Kel huvi, vaadaku üle.

reede, 17. aprill 2009

FASCINATOR ehitamispäevik

Tore on tõdeda, et täiendasin oma tehnikaparki tagasihoidliku keskklassi pildikastiga, millega hakkan edaspidi oma sissekannetele nii vajalikku fotomaterjali lisama. Kaameraks on SONY ehitatud (kes veel ei tea, siis on minu näol tegemist üsna pikaajalise SONY toodangu austajaga) DSC-H50 kompaktkaameraga, mis oma üheksa megapiksliga minu praegused vajadused kenasti rahuldab. Küllap võtan edaspidi ette ka oma varasemalt ehitatud mudelite talletamise piltide kujul, mida siis jagan lugejaskonnaga. Pean vajalikuks toonitada, et lähtun pildistamisel ausa esituse kreedost, seega jõuavad pildid siia sel kujul, nagu mina oma algaja kätega mudeleid lõiganud, lihvinud või muul moel ära rikkunud olen. Kaamerasilm on kordades teravam minu enda omast, seega leian selle abil sageli suuremaid ja väiksemaid möödalaskmisi, mida siis võimaluse korral ja eeldusega, et ma asju hullemaks ei tee, parandada või eemaldada püüan. Fotode lõikamise ja vajaduse korral parandamise jaoks kasutan IPHOTO või APERTURE'i abi (sõltuvalt probleemide olemusest). Esimesed makroülesvõtted leiab juba selles postituses.Pikema viivituseta sai seega järgmisena ette võetud FASCINATOR ehk siis CREST CR-C06U5, mis on siis tegelikult esimene eriväljaande mudel, mida ma ehitama olen asunud (välja antud 2008. aasta mais ehk siis peaaegu täpselt aasta tagasi). Muudest eriväljaannetest veel nii palju, et oma järge ootavad punane AALIYAH ja NINEBALL.Õige natuke mudeli taustast. See mudel - nagu eelpoolgi nimetatud - on üks vähestest nimelistest masinatest, mis antud seeriast siiani ilmunud on. FASCINATOR oli üks neid core'sid, mis kuulus sõltumatule piloodile Zinaida'le seeria ühtekokku kümnendas (või koguni üheteistkümnendas, kui lugeda ka PSP spin-off mängu) esituses nimega ARMORED CORE: LAST RAVEN. See mäng oli viimane, mis ilmus eelmise generatsiooni lipulaeva PS2 peal ning aasta oli siis juba 2006; Jaapanis ilmus mäng kümmekond kuud varem. Isegi mängu sisu kirjeldas lõplikkust, sest mängijast saigi lahingute lõpuks viimane allesjäänud piloot (core'de piloote nimetatakse sarjas kaarnateks ehk raveniteks). Mäng oli suhteliselt pöörase, ülepingutatud süžeega, aga graafiliselt tõenäoliselt parim viimase konsoolipõlvkonna iteratsioon. Muu hulluse kõrval sisaldas mäng kokku kuus erinevat lõpplahendust ja esimest korda sai mängija näha pilootide sisenemist ja väljumist core'dest. Seal, kus sarja austajad nägid taas kord tegeliku narratiiviga ja ohtralt uute komponentidega mängu, lõid mängukriitikud käega, sest nende jaoks oli tegu sama kulunud mecha-mänguga, mis konsooli algusest peale olemas oli olnud (teadagi oli ARMORED CORE 2 aastate eest PS2 launch mäng). Soovitan siinkohal meelelahutuseks ära vaadata LAST RAVENi sissejuhatusvideo ja FASCINATORi esitluse. Soovi korral võib ära näha ka S-astmele võideldud lõpulahingu FASCINATORiga (ei maksa vaadata nendel, kes ei soovi mängu sisu kohta midagi teada saada). Viimase kaarna tiraaž Euroopas oli suhteliselt väike ning selle mängu leidmine ka netioksjonitel tänapäeval suuresti raskendatud. Seegi põhjuseks, miks minul selle mängu koopiat riiulist võtta ei ole.
Hakkasin õlaliigeste ja jalgadega nokitsema juba nädala eest, kuid väsimustunne ei lubanud kuigi olulisemat progressi saavutada. Kindlama käega olen üle käinud praktiliselt kõik värvimist vajavad komponendid ja paneelijooni rõhutanud. Õlakinnitite kava järgi smaragd- või ehk kergemat rohelist värvi soovinud õnarused said nii eksimuse kui ka alateadliku tahte tõttu mustaks võõbatud ning hiljem rohelisega üle tehtud. Tulemust võib piltidelt näha, kuid tulevikus peaks taoliste roheliste jaoks mingit muud krunti, ehk isegi hõbedast kasutama. Alternatiiviks oleks ka markerite kasutamine, kuid olemasolevatest võib roheline jääda pigem pärlmutter ning ma tegelikult ei soovi, et mudel vaimuhaige problemaatilise alaealise küünelakki meenutaks. Teatava valguse käes on roheline läik ka praegu olemas.

Õlaliigesed ja käed on samad, mis juba varem ehitatud CREST CR-C90U3 juures kohata on saanud. Vanematest mudelitest väga robustsed ja tugevad konstruktsioonid, aga seetõttu ka suhteliselt piiratud poseeritavusega. Kuna tegu on valdavalt kandiliste komponentidega, siis ei ole siin suuremat muret lõikekohtade eduka poleerimisega (küll aga on rist ja viletsus selle mudeli keskkoha ja jalgadega), mis lõpeks efekti alati suurendab. Muude õla- ja käeliigeste toonitamine on möödunud suhteliselt edukalt, fotosilm küll näitab, kui kaugel ollakse ka peene pintsliga päris korrektsest värvimisest, aga iga ehitatud mudel annab midagi juurde.Kuna suurmeister oli just lõpetanud oma 301. mudeliga ning ei tahtnud lennumasinatega midagi tegemist teha, pakkus ta taaskord endid abiks ning seekord ulatasin talle komplekteerimiseks keskkorpuse raamid (illustreeriv materjal siin ja siin), mis selle mudeli puhul on üsna lihtsa skeemiga ning valdavalt kandilised. Ning ligikaudu selle ajaga, mil mina suutsin ühe jala ligemale kolm korda kokku panna ning siis uuesti lahti murda, lõpetas meister terve keskkorpuse komplekteerimise ja värvimise. Hiljem võõpasin siit-sealt küll ise paneelijooni ja muid kaunistusribasid juurde, aga valdava osa tööst tegi siiski meister. Keskkorpuse taga olevad rohelised elemendid tulid värvituna õige pisut kahvatud, tulevikus võib proovida sarnaste materjalide puhul samuti mingi krundi rakendamist. Tulemus on siiski päris kindlasti üle keskmise. FASCINATORi keskkropusel on paljudes kohtades ka hõbedasi ja hõbehalle komponente, esimesi on saanud klassikalise peegelhõbedaga ette valmistada ning teisi titaantooni kandva metalizer'iga nikerdada. Viimasega proovisin teha ka jalgade alumisi kiirendeid, kuid toon violetse plastiku peal jäi näotuvõitu.

Nüüd siis pikemalt jalgadest, mis on siiani üks frusteerivamaid elemente minu lühildase hobikarjääri jooksul. Esiteks näitan ma näpuga koostamisjuhendi peale ning ütlen, et midagi nii segast ning siinkohal ka ebatäpset ei tohiks tegelikult sootuks trükki lasta. Erakordselt ärritav on siinkohal ka liikuv tugiraam, mis kinnitub jala sisemusse ning mida peab komplekteerides sisuliselt pea alaspidi hammastega sinna vahele asetama. Kergelt liialdustega väljendatud situatsioon, kuid ebamugav ja ebatäpne sellegi poolest. Norida annab ka lühikeste reieliigeste kallal, mille komplekteerimisel ilmnes, et üks neljast hõbehallist liigeseplaadist oli ebaühtlase plastikuga valmistatud ning ei liitunud ühenduskohast piisava tihedusega. Mitte just katastrofaalne viga, aga ärritav ning hiljem üsna kergesti tuvastatav defekt.Miski sellest aga ei tähenda, et HOGIRE viimistlemine lõppenud on. Passin praegu rahulikumat hetke, mil saaks kindla käega hakata selle valge luige paneelijooni üle maalima ilma liigse määrimiseta. Alternatiiviks oleks mingi lahja lahuse tegemine musta matiga, aga seda peaks enne mingil samaväärsel materjalil testima - mida aga hetkel kuigi hästi leida ei ole. Ühe muudatusena tahan ma HOGIRElt eemaldada kõik relvastuse peale käsikahuri. Lightweight core wins the battle! Tegelikult on see väide küll vale, lightweight core selle hernepüssiga lastakse juba käsirelvast maha.

teisipäev, 14. aprill 2009

Full Metal Panic (2002)

Lõpetasin eile õhtul FULL METAL PANIC nime kandva animésarja vaatamise ning allpool mõned mõtted selle raisku lastud aja kohta. Esimest korda nägin sarja sel ajal, kui viimast suure õhinaga fänsubima hakati ning tolleaegse omnivoorina tarisin esimesed paar seeriat alla ning nähtu jättis hea mulje. Ohtralt komöödiat, kvaliteetne animatsioon ja suhteliselt muheda disainiga mecha masinad. Kui mõned nädalad tagasi sarja karp (kokku seitse plaati, 24 episoodi) pealinna paremas raamatupoes silma hakkas, oli suhteliselt lihtne see madala hinnaga ära osta. Kuid nagu vaatamine tõestas, oli sellegi sarja mälestus tegelikkusest etem.

Peamine narratiiv järgib kolme palgasõduri, ontliku militaristi Sagara Sousuke, naistemehest Kurz Weberi ja autoritaarse naissõduri-ultrafeministi Melissa Mao jantimist erinevate lahingülesannete käigus. Viimasesse konnotatsiooni peab suhtuma kerge huumoriga, sest sarja esimeses veerandis on nende kollektiivseks missiooniks klassikaliselt bipolaarse, tsüklotoomilise hüsteerikust koolitüdruku Kaname Chidori valvamine abstraktsete kurjuse jõudude eest. Põhjuseks eeldus, et Kaname on üks vähestest Whispered lastest: indiviid, kelle alateadvusse on mingil põhjusel ja mingil moel talletatud musta tehnoloogiat kirjeldav informatsioon. See teave paistab koosnema valdavalt sõjalist laadi ulmeliste masinavärkide ehitamise skeemidest jms. Mingi osa sellest informatsioonist on mingil moel juba kätte saadud ning selle põhjal on ehitatud erinevaid masinavärke, kuigi kuidas ja mis selle informatsiooni algallikaks on, jääb lahti seletamata.

Esimese seeria avastseenis jälgib tegevuse kulg talvisel Venemaal kurjade tegelaste käest põgenevat maasturit, milles tundmatu ohvitser püüab ohutusse kaugusesse sõidutada tundmatut traumatiseeritud tütarlast. Vaenlase helikopterid jõuavad masinale jälile, toimub tulevahetus, auto keeratakse kummuli ja viimasel hetkel muutub metsas nähtavaks suur mecha, mis helikopterit esmalt noaga viskab (väga tegus ja hästi animeeritud) ning siis selle lihtsalt kinni krabab ja metsa alla viskab (samuti puhtast võidust tehtud stseen). Seejärel saabuvad juba kohale abiväed, võidelnud lahingrobotist ronib välja eelpool mainitud Sagara, kes näidise päästab. Seda tütarlast ei näe sarja jooksul enam mitte ühtegi korda. Kes see oli, miks ta Venemaal oli ning mis toimub, jääb arusaamatuks. Sari võtab humoorikama pöörde ning tutvustab stereotüüpilist Jaapani koolistseeni, kuhu seersant Sagara loomulikult oma ülesande paremaks täitmiseks õppima asub. Järgneb hulgaliselt hale- ning sageli ka päris tõsiselt naljakaid etüüde, mis päädivad esiotsa kurjamite kavatsusega preili Kaname kooliekskursiooni käigus röövida ning hakata temast kirjeldatud musta tehnoloogiat välja pumpama. Kangelaslik Sagara aga on käepärast ning jätkub üle mitme episoodi kulgev eepiline lahing, kus pahalaste pealik Gauron ja seersant viimaks eksperimentaalsetes lahingrobotites rinda pistavad, kasutades viimaks ka müstilist Lambda Driver nime kandvat relva. Nende lahingute jooksul saab näha väga efektset animatsiooni, pingelist tegevust ja head dialoogi. Tundub isegi, et narratiiv hakkab arenema.

Kuid pärast madistamise lõppu algab rida puhtalt saepuruga täidetud seeriaid, mis vältab praktiliselt lõpuni. Kord ja jälle saavad tegelased vastamisi seista vähem ja rohkem eduliste tigedate vaenlastega, kuid mitte miski ei arenda edasi üldsüžeed, ei toimu mitte midagi, mis seletaks musta tehnoloogiat või midagi enamat. Kuni viimase plaadini vaatasin ma praktiliselt hämminguga, kuidas peale sisu muutus olematuks ka animatsiooni kvaliteet. Kõige jubedamateks osutusid lahingud, kus kasutati sõna otseses mõttes copy-paste kaadreid. Viimased seeriad kujutavad endast lõpulahingut kangelaste suurel allveelaeval, viimast (?) korda saab Sagara pussitada Gauronit (kes on sarja üks pullimaid tegelasi: näiliselt surematu, sest teda tulistatakse vähemalt kahel korral pähe ning muudel puhkudel lastakse niisama õhku) ning siis sari lihtsalt lõpeb sellega, et Sagara ja Kaname lähevad kala püüdma.

Pärast plaadi masinast välja võtmist kratsisin nõutult kukalt ja püüdsin mõelda, et mis edasi. Sari ei seletanud mitte midagi lahti, tegelased olid kõike muud, aga mitte stabiilsed ja mitte miski ei lahenenud. Lahingurobotid ei arenenud sarja jooksul, kordagi ei toodud välja ühtegi uut mudelit. Animatsioon pärast esimest nelja episoodi oli masendav. Kurjamite kavatsused jäid arusaamatuks.

Üsna tõenäoliselt jätkub see jant ja kägu ajamine teises ja kolmandas seerias, aga ma ei suuda sellesse sodisse enam uskuda. Päris tõsiselt võiks nentida, et ma söön parem klaasi, kui et vaatan midagi nii jaburat uuesti. Pealegi oli ADV lokalisatsiooni tõlge allapoole igasugust arvestust, tõlkides ilmselgelt idiomaatilisi väljendeid üks ühele. Isegi minu taseme jaapani keele juures saab sellest aru. Eeldatavasti annaks manga lugemine parema arusaamise, mis selle abstraktsuse tähendus oli, aga sari kui eraldiseisev instants oli minu jaoks peaaegu täielik läbikukkumine. Enne teise sarja vaatamise ette võtmist peab sellest pettumusest tublisti taastuma.

esmaspäev, 13. aprill 2009

Choke (2008)

Pisut reeturlik on Ron Pearlmani sünnipäeval (13.04.1950) sihukesest mõnevõrra mõttetust linateosest heietada, aga kohusetunne on juba kord selline lurjus. Palju õnne Ron, jätka palun samas vaimus kõikvõimaliku sodi tootmist!Sam Rockwell ja Kelly Macdonald pööritavad siis endise lemmikkirjaniku Chuck Palahniuki siiani teise ekraanile toodud teose peategelastena võidu silmi. Sam, kellest hakkab viimaste aastate ning peatselt ilmuva Mooni (2009), aga ka endiselt toreda Confessions of a Dangerous Mind (2002) valguses üha enam sümpaatne tegelane saama, mängib raamatust tuttava eluheidiku Victor Mancini traagilist tegelaskuju, kelle aeg jaotub võrdlemisi koledasti seksisõltluse, turismiatraktsioonis töötamise ja oma haige ema Ida (Anjelica Huston) külastamise vahel. Kaadrist kaadrisse kanduvad rääkivad pead püüavad põhjendada oma eksistentsi, seda siis kas läbi peaaegu arusaamatute, kirjaniku stiilile omaste lühilausetega või muul moel teravmeelitsemise.Raamatu läbiv narratiiv, mis seletas lahti peategelase suutmatuse elutervet suhet luua või ülal hoida (ning sellest tulenevad komplikatsioonid) on filmis vaoshoitumalt ära toodud, kuid tänuväärselt siiski olemas. Tagasivaated lapsepõlve ning tolleaegsed kannatused olid ära toodud kaunistatud ja seega valdavalt tarbetul kujul. Peategelase usk, et temas mingi pühalikkuse alge talletatud on, jääb õhku rippuma, seda ebamugavamalt, kui raamatus. Ning parim sõber jätab raamatust loetud hädavarese asemel peaaegu normaalse inimese mulje.Loomulikult ei ole Choke see kolossaalne taastulemine, mida temast esiotsa oodata oli. Tegelased ja situatsioonid on taltsamad ning pealtnäha tugevalt antidepressante täis topitud. Victor, kes filmi kulgedes kõige enam kannatab - nii füüsiliselt kui vaimselt - ei tundu lõppkaadris klantsilt lennukis istudes just kõige usutavamana.

Kaaskannatanute lohutuseks võib ära nimetada, et Choke markeeris Chucki kirjandusliku enesekordavuse allakäiguspiraali esimesi rõngaid (ühtekokku peaks see olema autori neljas teos). Mida kaugemale jääb selle raamatu lugemine, seda ühtlasemaks kompostiks mädanevad need tegelased ja keerdkäigud. Samas: see raamat oli eelnenutega võrreldes tunduvalt malbem, šokeerides lugejat harvem ning vaid teada-tuntud nippe kasutades. Miskipärast mäletan mina raamatu kulminatsioonist midagi enamat, kui filmi jõudnud on. Seda, et filmi lõpp suuresti paukpadruniks osutub, oli ette karta, sest sama tehti ka Fight Clubiga. Kokkuvõtteks nii palju, et film kajastab raamatut siiski üllatavalt palju: seda suuresti küll läbi roosade klaaside, aga siiski autentselt.

Keskmisest paremaid nalju: neli või viis. Meeldejäävaid nalju: kaks.

kolmapäev, 8. aprill 2009

HOGIRE ehitamispäevik III

Üsna kiiresti see teema otsa sai, aga HOGIRE on nüüd lõplikult komplekteeritud ning riiulisse pandud. Kuigi lubasin ohtralt omaenese fotomaterjali selle teema illustratsiooniks, pean lugejaid kurvastama: Tartust kaasa toodud kaamera kvaliteet on liiga nigel (~4-5 aasta vanune küberpauk, 3,2 megapikslit), et sellega lähedalt piisava teravusega fotosid teha. Klõpsisin küll igasuguse kauguse pealt, aga täpsemate detailide nägemiseks on isegi keskmise distantsi pealt fotod liiga hägused. Seega pean ma kunagi kas mõne etema kaamera enesele muretsema või siis esivanematelt nende tegusamat pildikasti laenama, millega mina loomulikult mitte midagi teha ei oska. Ent siis mõne sõnaga HOGIRE esimese faasi viimistlemisest.

Esmalt liikuvatest osadest. Masina korpuse tagumises otsas asuv luuk on pärast komplekteerimist üks keerukamalt avatavaid elemente, sest liugmehhanism, mille peal see elab, ei taha kuidagi sujuvalt liikuda. Hingede peal loksuv luugi alumine pool aga ei taha kuidagi lõplikult sulguda, kuid õnneks ei näe ma kummalegi liiga palju liigutamist ette. Õlaliigeste habras liigendkoht ei ole siiani järele andnud, kuigi õige nurga alt vaadates on võimalik väga hästi tuvastada, milles täpsemalt probleem on ning kust lagunemine varem või hiljem alguse saab. Muud liigesed on enam-vähem korralikud, muretsevalt peaks ära nimetama jalalabad, mille poseeritavus päkale rõhku asetades on väga piiratud. Kitsaskohaks on sääre eeskülje alumised kaunistused, mis liiga kiiresti liikumisruumi ära söövad. Randmest lähtuv poseeritavus on minimaalne, mis on mõnevõrra kurb, sest sellel mudelil on karbis kaasas - minule teada olevat esimest korda - ka avatud käe mudelid. Viimaste efekt on üllatavalt hea, lisades mudelile üldiselt suuresti panache'i. Üleüldse on käte ja õlgade liigestatus varem ehitatud mudelite kõrval mõnevõrra suurem, võimaldades väga huvitavaid poose luua. Negatiivsest küljest peab mainima vaikimisi vasaku õla külge ehitatud raketikonteineri luukide viletsaid ühenduskohti: isegi ette nähtud amplituudiga nende luukide avamine tähendab seda, et luugid ise oma hingedest välja tulevad. Kohmakas möödalaskmine, mida omal käel parandada suhteliselt tülikas. Muu arsenali kohta veel nii palju, et parema õla külge ehitatud radar mõjub efektsena, aga vasaku küünarvarre energialõikur mitte nii väga. Loomulikult on AC maailma energialõikurid väga erinevad GUNDAMi või muude sarnaste animatsioonide omadest. Seal, kus sarnased alternatiivrelvad töötavad peaaegu füüsiliste terade manifestatsioonina, realiseeritakse AC mängudes tera ainult põgusaks rünnaku hetkeks. Seega on keeruline seda mudeli peal taasluua või üldse ette kjutada. Viimaks tuleb ära öelda seegi, et HOGIRE pea oma efektsusega väga palju kiidusõnu ei teeni, animeerituse ja poseeritavusega veelgi vähem. Kuid erinevalt teistest NX mudelitest on siin pea väga laia platsi peal ning mitte kitsas pilus, nagu näiteks AALIYAH puhul. Kontrast on tugev, kuid vähem muljetavaldav.

Mõne sõnaga värvidest. Üldiselt võiks mudeli suure karbi kuu peale saata, sest seal kujutatud fotod on praktiliselt butafooria. Kui kaanepildilt jääb mulje, et värvimist vajavad komponendid on ruske või pronksise tooniga, siis tegelikult ei tööta pronksvärv selle mudeli peal üldse. Valisin nende juppide toonitamiseks klassikalise kuldse ning tulemus on tunduvalt etem ning sugugi mitte nii pealetükkiv, kui seda esiotsa pelgasin. Koostamisjuhendi värvilised materjalid on värvide parem kajastus. Kasutasin paljude tumedamate komponentide ning rattaskeeme simuleerivate mehhanismide katmiseks ka matti metalli emuleerivat lahust (metalizer) ning tulemus oli ka minu amatöörliku pintslitöö puhul peaaegu rahuldav. Suuremate pindade tarbeks on kahjuks värviprits ehk siis airbrush hädavajalik. Siiani olen ka targu eemale hoidnud HOGIRE paneelijoonte ning põhikorpuse ülaosas asuvate liigenduste värvimisest. Olukorra paranedes otsin enesele mõned paremad pintslid ning proovin siis uuesti, kuigi sellele peab ilmselgelt eelnema mingil tasemel mudeli uuesti lahti võtmine (mida ma eile ka juba korra tegin, kuna ilmnes, et olin käed valepidi komplekteerinud). Samuti olen kindel, et pea ümbrus vajab mingil määral toonitamist, kasvõi helehalli ehk siis hõbehalli emailigia, aga ka sinna ei julge praegu ligi tükkida.

Mida siis kokkuvõtteks selle mudeli kohta kosta? Esmalt seda, et HOGIRE on kindlasti väga imposantne ning sümpaatsete proportsioonidega masin. Ilmselt oleks väär väita, et mudel on kohane ka päris algajatele, jäägu nondeks ikka robustsemad GUNDAMid ja muu võrdväärne. Kindlasti on HOGIRE siiani lihtsaim NX masin, sest minu poolt esimesena ehitatud AALIYAH hakkab sedamööda, nagu ma punasele eriväljaandele lähenen, üha keerukam tunduma. Teiste sõnadega, esimene mudel sai suuresti entusiasmi laines valmis ehitatud ning hirmutab nüüd oma pooleteisemillimeetriste iluliistudega kapi otsast. Siiski loen ma HOGIRE kergemalt komplekteeritavate mudeli sekka, seega võib igaüks, kellele see huvi pakub, oma käega ära proovida. Kes soovib näha, mida tõelised meistrid (seega mitte mina) mudelitest valmis ehitada suudavad, siis voilà:Mis nüüd edasi saab? Nädalavahetuse lõppedes tõin pealinna FASCINATORi karbi, mille peal olen siiani eksperimenteerinud mati musta värviga ning lihvimismetoodikaga. Matt must omandab pintslitöö tulemusena katastrofaalse väljanägemise ning lihvimisest ma parem ei räägigi, sest see on veel kurvem. Küllap aeg annab arutust ning siin on kindluse mõttes netist leitud foto selle kohta, milline FASCINATOR ligikaudu välja nägema hakkab:Samal ajal ootan ma hirmuga, et need kavandid siin tegelikkuseks ei saaks.

malbet melomuusikat mudaselt mõttetusse argipäeva

kolmapäev, 1. aprill 2009

HOGIRE ehitamispäevik II

Jätkasin pealinna naasmise järel oma projektiga nikerdamist. Tasapisi hakkab mudel jalgu alla võtma ning pärast käte-jalgade viimistlemist seisab ees vaid keskkorpuse komplekteerimine.Nagu ennist öeldud, on selles mudelis vähe liikuvaid osi, kuid peakorpuse taga on imelik, poolenisti relsi peal ning pooleldi hingedega liikuv booster, mille klappi saab avada ning sulgeda. Problemaatiline on see, et luugi avamiseks tuleb nimetatud kahte mehhanismi eraldi käsitseda, sulgemiseks piisab, kui relsil liikuv jupp paika lükata ning alumine luuk sulgub automaatselt. Pisut kohmakas paigutus, kuid vähemasti mitte nii habras, kui AALIYAH tagumised avaused. Luuk kinnises ja lahtises asendis (jälle kord mitte minu pildid vaid kellegi värvimata töö):Mõne sõnaga ka värvidest. Suutsin suurema mäkerdamiseta alustada kuldsete komponentide katmist põhikorpuse kandis ning puusade juures, samuti ka pahkluude kohal asuvate rantide ümber. Hiljem üle vaadates otsustasin need kohad ka teist korda värviga katta. Pärast mõningat lahjendamist sain paika ka kergelt hallika tooni, millega katsin sääri kaitsvate plaatide ilunikerdused ning lihvisin kõrgematele tasemetele sattunud värvi lihtsalt maha. Lähedalt vaadates ei ole töö minu maitsele sobivalt kvaliteetne, ent pikema maa pealt on efekt ilmselge. Kasuks tuleb seegi, et mudelit reaalses maailmas korraga mitme nurga alt vaadata ei õnnestu - ebaühtluste avastamiseks. Tore on iseennast veenda selles, et ka ebaõnnestunud värvimine mingit tulemust toodab.

Lõppkokkuvõtteks sain püsti masina mõlemad jalad, põlveliigeste stabilisaatorid, mis näevad suhteliselt head välja ning alustasin tööd põhikorpuse kallal. Erinevalt varem ehitatud masinatest on seekordne keskkorpus märksa modulaarsema konstruktsiooniga, koosnedes esmalt kolmest-neljast vertikaalsest osast, mille juurde tulevad hiljem veel paremale ja vasakule lisablokid. Täna õhtul kavatsen lõpetada ka põhikorpuse kuldsete plaatide värvimise.

HOGIRE miniatuurset mõõkkala meenutav pea valmistab mulle enim probleeme, sest siin tahaks korralikku värviskeemi ning paneelijooni paika saada, kuid antud hetkel ei söanda ma mäkerdamisega veel nii kaugele minna ning seega jätan selle komponendi tõenäoliselt kõige viimaseks tööks.