Alternating Wallpaper

teisipäev, 10. veebruar 2009

BAKA.EE 6. aastapäev

<$BlogItemTitle$>

<$BlogItemBody$>

asd asd asd asd asdasda sd asd ada sda




[+/-] show/hide this post

Hurjah ja musttuhat kuradit.

Selleks, et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada viiendal veebruaril lõppenud töönädalast, mis mind ülemäära pikki tunde kontoris hoidis. Viimaks kesköö paiku Tartusse jõudes pidin alustama pikemat vast-soetatud arvutusmasina üles seadmist (tänud erickule, kes komplekti välja valis), millega hommikul viie paiku ühele poole sain. Tukastasin põgusalt kaks tundi ja asusin siis linna poole liikuma, kus ZEPPELINi ees kohtumispaik kokku oli lepitud.

Saabusin parklasse esimesena ning pidin pettuma, sest kohvik, kus eelmine (või üle-eelmine?) aasta sai pärast pikka ööd Sakura Sena filmide vaatamist topeltespressosid luristada, oli suletud. Sissekäigu kõrval uinus kurblik asotsiaal. Passisin seega maja ees ning tasapisi hakkas rahvas kogunema, mingi hetk jõudsid kohale ka metsavana ja erick ja xin. Kui kellaosuti üle maagilise kuiva seaduse pügala tiksus, jalutasin poest läbi ning täiendasin tagavarasid paari spetsiaali võrra. Peatselt oli umbkaudu kõik osavõtjad saabunud – v.a fushi, kes kusagil ilmselt magas – ning sõit ropemate linnade poole võis alata. Allakirjutanu leidis koha Flasher T sõidumasinas ning lõppkokkuvõttes võitis meie ekipaaž Tartust alustatud etapi lõdva vasema randmega.

Tee peal sai arutatud klassikalisi probleeme MMORPGde maailmas, vesteldud põgusalt tööst ja muust tühjast-tähjast. Vahepeatus Viljandis andis noortele taas võimaluse poode külastada, sondeerisime pinda ka kohalike videomängude osas ning valik ei olnudki kõige haledam. Pommiaugust sai ostetud ka rämedat kanaleiba saiaga, mida järades siis poe sissekäiku ummistatud sai.

Mõned kümned minutid hiljem keerasime juba Kopra Talu hoovi peale ning meid tervitas klassikaline icanhascheezburger loom, kes endid selili viskas ja andis märku, et nüüd on õige aeg teda kõhu alt sügada.

Pärast numbritubadesse laiali laotumist võtsime platsi peamaja pika laua ääres ning alustasime klassikalise rämetsemisega erinevatel aadressidel. fushi oli kodunt kaasa toonud oma sülearvuti ning demonstreeris selle abil erinevaid hentai-mänge, aga ka Quake III sai üle vaadatud. Usinamate foorumitegelaste abiga sai talurahvas oma internetiühendusegi taastatud.Mõni aeg hiljem oli suurem osa seltskonnast kohale ja alustuseks istuti suurde hipi trummiringi, kus igaühele nimekleeps otsaette lajatati ning paluti enesest paari sõnaga rääkida. Eric Cartman oleks rahvale kahtlemata karumeissi näkku pritsinud ja kumminuiaga peksnud.

Tutvustusringi järel oli lühem paus ning paljud lõbustasid endid piljardimängu või kohalikest terabaitidest pakutava vaatamisega. Kusagil pandi vist kohe püsti ka mängujaamad, mille taga siis usinasti erinevaid abstraktseid pikselikäkke peksti.

Pärast hingetõmbehekte toimus viktoriin, mille korraldajaks oli seekord fushi. Mis tähendab tegelikult seda, et erinevalt ruri vikotriinidest võis sellele isegi mõnda vastust teada. Ja nii oligi: esikohta meie suvandigeneraatori abil loodud eepiliselt hea meeskond nimega SOMA PERIES FLIES A PINK TIEREN küll ei saanud, aga vähemasti teadsid kõik mingeid vastuseid mingitele küsimustele. Pealegi ei olnud meie meeskonnas mitte kellelgi aifõune, millega konkurendid vikipeediat kammisid – tavatelefon sureb operaatori pakutava netiühenduse taha lihtsalt ära.

Mälumängu lõpus hakkas uneta öö tunda andma ning ma viskasin oma toas pooleks tunniks pikali. Kahjuks jäin ma seetõttu ilma ericku ettekandest.

Päikese loojudes kamandati järjekordselt valitud meeskonnad maja ette, et alustada otsimismänguga. Vähenev valgus ja nii-ehk-nii vähene entusiasm tähendasid seda, et meie meeskonda jalutas rahulikult ümber talu kompleksi, tegi suitsu, pildus sapiseid kommentaare ning ei püüdnud midagi eriti leida. Õnneks saabus mingist hetkest Vabarnamees, kes kutsus mind järgnevaks ettekandeks valmistuma.

Enne õhtusööki saigi maha istutud ning räägitud põgusalt kolmest üsna erinevast hobist, mis kõik mingit pidi Jaapani või animatsiooniga seotud. Müts maha Vabarnamehe ja kaaspanelistide ees, kes viitsisid oma väärtuslikke mänguasju rahvale näha tuua. Mäletan, et mõned huvilised soovisid saada minu käest lisainformatsiooni veebilehtede kohta, mis minu mecha-hobiga kursis hoiavad. Kahjuks ei mäleta mina enam, kes need olid, nii et saatke mulle PM vms kui soovite ihaldatud teavet omandada.

Õhtusöögiks olid lubatud maitsvad supid, mis kaussidest kiiresti kadusid. Eine järel lagunes rahvas suuremateks ja väiksemateks gruppideks, mõned võtsid nõuks niisama lobiseda, mõned piljardit või telekamänge toksida või siis sootuks telepurgi ees istuda. Mina lobisesin kordamööda paljude vanade ja uute tuttavatega, niisama lõõpimise vahele sai ka törts õuduskirjandust väisatud (metsavanaga), aga ka filme ja mänge, muidu elu ja muud vähem ebakohast. Hea sõnaga tuleb ära mainida ka Trashi lagritsanaps, mis nähtavasti oligi ainus põhjus, miks kollatõvepisik Lätisse tagasi roomas ja seal kuuevarbalisi edasi pureb.

Istusin korraks maha ja pidasin ka paar duelli Vabarnamehega. Lõpptulemus oli minu mäletamist mööda viigiline, aga olemasolevad puldid olid väga hirmsad, seega oli võit ja kaotus nagunii kaootiline. Mina kasutasin juhust ja ostsin kokkutuleku ajal enesele hea 2D-mängude puldi.

Hiljem, pärast keskööd puhkes paratamatu epideemiline UltraStari laulumaraton, kus kõik vähem ja enam kogenud oma häälepaelasid vägistada võisid. Kahjuks ei olnud aparatuur küll sedavõrd kasutajasõbralik või täpne, kui seda on SingStar PS2 või siis PS3 peal, aga asja ajas ära. Varajastel hommikutundidel sain aru, et jaks on kadunud asja üleval hoida ning läksin viskasin pikali.

Ärkasin napilt pärast sügavama une algust kolina ja mürina peale vannitoast. Nagu välja tuli, oli nimetatud ruumi uks võtnud nõuks Vabarnamehe järel sulguda ja katki minna. Mehe häälest kuulsin ma juba meeleheitele väga lähedasi noote. Niipea, kui ma olukorra tõsidust mõistma hakkasin, proovisin esmalt ise ust avada ning kui see luhtus, lippasin peamajja abi otsima. Peamajas sain ma kohe mõnituste ja solvangute osaliseks mingi noore jõnglase käest, aga tol hetkel otsustasin selle lihtsalt meelde jätta ning asjakohaste probleemidega edasi tegeleda. Appi tuli MTI (tänud temalegi), kes oma autost näpitsad välja võlus, millega ebameeldiva ukse avamine käkitegu oli. Vabarnamehe frustratsioon oli silmnähtav, sest muu hulgas oli viimane proovinud ust avada kraanikausi äravoolu blokeeriva kummikorgiga. Natuke veel ja mees oleks ilmselt üritanud minu hambaharjaga oma veene läbi lõigata.

Kuni hommiksöögini sai rahulikult magada.

Hommikulauas toimusid tavapärased kokkuvõtted ja tagasivaated, mõned kurtsid oma tervise üle ja teised mitte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli rahulikum kui möödunud aasta, n-ö vähem ärev, aga see ongi minule kui vanale ja stoilisele mehele enam mokka mööda. Ekstsesse ei toimunud, fushi vist kusagile väga palju ei oksendanud ja enamus varast jäi ühte tükki. Tänud seega korralduskomiteele ning kõigile, kes nõu ja jõuga kaasa aitasid või üritust huvitavamaks ehitasid.

Hommikul ostsin Trashi käest ka ühe tema ajaveebi brändinguga särgi, mis praegugi seljas on, hale nohik nagu ma olen.Tagasiteel seirasin manatee ääres mingi tundmata metslooma väljaheiteid ja mõtisklesin põgusalt selle üle, mäherdune lurjus vaba tahe tegelikult on. Anna inimesele voli ja võimalus ning ta täidab oma pea igasuguse sodiga. Vähemalt on animé sodi parem kui mõni muu.

Selle sissekande originaaltekst ilmus BAKA.EE foorumis 9. veebruaril 2009. aastal. Pildid võetud genky arhiivist.

0 viimaseid kommentaare: