Alternating Wallpaper

esmaspäev, 23. mai 2016

X-Men: Apocalypse (2016)

Ongi nõnda läinud, et see aasta kõik koomiksifilmid ära on saanud vaadata. Mõned paremad, teised vähem, noh, paremad. Tuttav helistas ja päris, kas plaanin uusi iks-mehi ka kohe alguses vaatama minna. Ütlesin, et ei plaani. Aga siis kukkus taevast tasuta pilet KIMAXi eellinastusele. Kehitasin õlgu, tegin õhtu muudest plaanidest vabaks (OK, polnud mingeid plaane loomulikult lol) ja astusin reipalt rasvunud sammul kinosaali poole. Film pidi olema kaks ja pool tundi pikk, aga peavalurohud ununesid koju. Õnneks ei ole KIMAXi prillid minu morbiidselt rasvunud peakolu ümber nii klambriks kui mõne muu kinosaali omad. Võtsin enne saali sisenemist kohvikust traditsioonilise espresso ja seiklus võis alata. Püüan suurematest spoileritest hoiduda, ehkki neid siis kuigi palju loota pole.

McAvoy, Singer ja Fassbender. Viimane pakub enim draamamusklit.

Antiikne supermutant En Sabah Nur (valdavalt Oscar Isaac) seab endid valmis uude kehasse üle kolimiseks. Aga juba iidsel ajal on neid, kes tema hirmuvalitsusele lõppu tahaks teha. Seega maetakse salasepitsuse tulemusena koletis sügavale püramiidi alla, kus ta aastatuhandeteks talveunne jääb. Aeg liigub edasi ja leiame eest X-Men: Days of Future Past (2014) tegevustikule otseselt järgneva maailma 1980ndate keskelt. Magneto (Michael Fassbender) on pagenud Poola, kus ta lihtsa töölisena elatist teenib. Aega on mööda tiksunud ja mehel on pisike pere kasvanud. Samal ajal on Xavier (James McAvoy) oma mutantide kooliga edusamme teinud. Kooliga on tal ka suuremad plaanid. Kuid kõik teemad jäävad seisma, sest sündmuste ahela tulemusena virgub Apocalypse oma pikast uinakust. Kurjam mõistab kiirelt, et inimkond ei vasta tema kõrgetele nõudmistele. Sedasi võtab sinine mees ette oma nelja ratsaniku leidmise. Siit hakkab pihta sündmuste ahel, kus on oma kohad nii noortel mutantidel kui ka vanadel olijatel. Jant kulgeb suuremalt jaolt etteaimatavat rada pidi oma paratamatu lõpplahenduseni.

Inglit (Ben Hardy) näeb ekraanil häbematult vähe.

Days of Future Past kannul on Apocalypse üsna keskpärane sooritus. Isegi kui Singeri pingutus kohati ekraanil väga teravalt tunda on, kukub kogu teos oma raskuse all kiiva kiskuma. Miks see nii on? Mure on sama, mis suuremat sorti kurjamitega alatasa. Apocalypse tegelasena on oma võimetelt lihtsalt nii koomiliselt ülekaalukas, et tema üle võidu saavutamine ilmvõimatu näib. Ja see imeb omakorda pingest suurema osa susinal välja. Probleemkohaks saab ka tegelaste rohkus. Tegevustik kipub hüppama ühelt teisele, andmata kellelegi piisavalt aega pildil olla. Eriti Civil Wari järel kõlab see imelikult, aga seal osati iga tegelane nii palju (või vastupidi, nii vähe) esile tuua, kui ta seda vääris. Siin käsikirjas see ei õnnestu. Ilmselgelt peavad mõned staarid rohkem "staarid" olema ja lõpptulemus kukub kahe kivi vahele. Apocalypse'i tõlgendus kinolinal ei vasta tema koomiksist tuntud arhetüübile, nii välimuselt kui ka sisult. Sellest võib heal päeval veel arugi saada. Aga lõpuks tundub see vastandumine punnitamisena ja film ei paku täielikku rahuldust. Koomiksifilmide austajad mäletavad paari aasta tagust Man of Steeli, mida minagi arvustasin. Miks ma seda siin mainin? Selle pärast, et ma nimetasin Man of Steeli lõpulahingut hävingu orgiaks. Too film sai selle arulageda laastamise eest kõvasti vatti, ja mitte asjata. Apocalypse'i viimases vaatuses (ja ka sellele eelnevalt) aset leidev hävitustöö peaks Hack Snyderi piinlikkusest punastama panema. Siinne häving on sedavõrd lämmatav, et selle mainimata jätmine kõne alla tullagi ei saaks. Kes 10 000 eriefektikunstniku nimed ära ootavad, need näevad kerget pilguheitu ühe järgmise filmi võimaliku kurjami kohta.

Kes Singeri varasemat tööd teavad, need leiavad siin eest tuttava pinnase. Kaamerat osatakse paigutada, efektid on kvaliteetsed (ehkki igavad), näitlejad oskuslikult valitud ja nii edasi. Enim küsimusi tekitab kohmakas lõige ja loogikaaugud narratiivis. Tegevustikus liigub isegi ühes teleporteerimiega mööda maailma, teatud teemaliine alustatakse ja lastakse neil siis teadmatusse kukkuda. Mõned stseenid näivad järele aimavat koomiksilehti, teised tunduvad vägisi valesti kinolinale sobitatud olema. Eraldi tuleb aga ära nimetada muusikat, mis taas kord väga täppi läheb. 3D on ebavajalik ja häiriv. Kui kokku võtvalt midagi öelda, siis seda, et kogu film on väga suuresti by the numbers. Üllatusi ei pakuta, klišeed on omal kohal, miski pole ootamatu ega ette aimamatu. Ja see ongi loo suurim puudus. Poleks kunagi uskunud, et seda ütlen, aga film kisub igavuse nooti. Jah, kinosaalis istudes kiskus mõte mujale ja ekraanil toimuva jälgimine omandas tüütuse mõõtme. Näib, et seda sentimenti jagasid ka minu lähedal istuvad vene rüblikud. Soovitatud üksnes Marveli fännidele, teistel on siit vähe leida.

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Spectre (2015)

Iga kord, kui ma kellelegi oma blogisse viite annan, hakkan ma siia vähem kirjutama. Imelik, kas pole? Mitte, et ma selle võrra vähem filme vaataks. Päevatööna erinevate asjade kirjutamine võtab oma osa ja enese tarbeks trükkimine jääb tahaplaanile. Samas tahaksin ma uskuda, et päevatööst õpitu tulemusena oskan nüüd paremat blogiposti kirjutada. Isegi eesti keeles, ehkki toda igapäevaselt vähem vaja läheb. Kinosaalide väisamisest on saanud harv nähtus. Lihtsam on lemmikud sinikiireplaadi peal valmis osta ja kodus rahulikult vaadata. Seal saab helitugevust oma kõrva järgi sättida. Pole tülgastavat ja öökima ajavat juustuhaisu, pole telefonidega kinosaali valgustajaid. Tsiteerides filmiklassikat, siis inimesed ei meeldi mulle eriti ja mina meeldin selle võrra veel vähem inimestele. Kummaline või mitte, eelmise aasta lõppedes jõudsin siiski kahel korral kinosaali. Otsustasin mõlemast külastusest oma ajaveebi pisut kirjutada.

Daniel Craig. Võimalik, et viimast korda Bondi nahas.

Filmi avang leiab alati sarmika James Bondi (Daniel Craig) Mehhikos, surnute päeva festivalilt. Põnevalt üheks võtteks kokku lõigatud stseen näitab, kuidas spioon läheb pealt kuulama kurikaelte ehk siis terroristide kohtumist. Pealtkuulamine läheb pisut aia taha. Veel enne algustiitreid toimub tagaajamine ja lennukas madistamine. Siis hakkab mängima Sam Smithi halb filmilaul. Segasevõitu stsenaariumi järgi viivad peategelase otsingud ta kokku müstilise Spectre organisatsiooni ja selle arvatava juhi, kahvatu kuningaga (Christoph Waltz). Silmailu pakuvad Monica Bellucci, Léa Seydoux ja Aston Martin. Monica saab küll halastamatult vähe ekraaniaega, aga näitleb selle jooksul teise naisterahva ümber kümme ringi. Bond läheb pahuksisse oma uue ülemusega (Ralph Fiennes), kuid jätkab omal käel uuringuid kuni lõpplahenduseni. Selle käigus tuleb mehel rinda pista nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete takistustega. Loo sisse on põimitud kummalisevõitu pilguheit Jamesi nooruspõlve, aga selle olemus näib tarbetu ja kohmakas. Kes tahavad filmi vaadata, leiavad selle alates veebruari lõpust poelettidelt või on-demand teenustest.

Kui Sam Mendes soostus veel üht Bondi tegema, olin mina rõõmustajate leeris. 2012. aasta Skyfall (ühes Casino Royale'ga (2006)) jääb alati Craigi Bondide paremikuks. Kuid see uus film osutus konarlikuks. Kus täpsemalt siis Spectre komistab? Võtame algusest üksipulgi lahti. Esmalt Daniel Craig. Mees on öelnud, et tal on spiooni mängimisest ammuilma villand. Mõneti kajastub see tema filmikarakteris. Bond näib eemalolev, muutlik ja ebatasane. Isegi kui käsikiri selliseid keerdkäike ette nägi, tundub ekraanil olemine pingutatud - naudinguta. Sarnaselt eelmisele teosele heidetakse Bondile ette, et ta on liiga vana ja et tema koht pole enam aktiivsete agentide seas. Kahjuks ei arendata seda liini seekord kusagile. Osaliselt saab siit edasi minna filmi atmosfääri juurde. Filmi esimene pool, ehk küll täpsemalt esimene kolmandik on kõige naljakam, mis üks Bond viimasel ajal on osanud olla. Huumor tuleb nii kirja pandust kui ka olukordadest. Kinosaal naeris kohati hea meelega kaasa. Kahjuks ei ole ehtsal komöödial Bondis kohta. Spectre kukub praktiliselt nii kaugele, et muutuda iseenda paroodiaks. Aga meil pole vaja Bondi, mis on iseenese paroodia. Selle jaoks on meil olemas Austin Powers, vähemal määral Kingsman. Seda kohatum tundub filmi huumor, kui see teose teises pooles jäädavalt hajub. Siis muutub kogu ettevõtt tuimaks põnevik-märuliks. Hea käsikiri oleks huumorit puistanud ühtlasemalt. Ebaühtlane atmosfäär on probleem, aga mitte filmi suurim.

Spectre suurim häda tuleb lakkamatutest viidetest eelnenud filmidele. Põhjused nende viidete jaoks tunduvad otsitud ja pingutatud. Samas ei lisa need filmile sellisel kujul midagi. Mõistan kõrvaliste tegelaste korduvaid ülesasteid erinevates filmides, aga süželiinide väljakannatamatu nämmutamine? Palun jätta. Seda imelikum näib selle filmi suure kurjami motivatsioon meie kangelasele viga teha. Seegi näib otsitud - pastakast välja imetud. Ma ei kiida kumbagi asja heaks ja kokkuvõtteks vähendab see tegelase olemust. Ei suuda rahule jääda ka filmi lõpplahendusega, mis igal enesest lugu pidaval filmiaustajal ihukarvad püsti tõstab. Muus osas on film kaunilt linti võetud, dialoog on arusaadav ja konkreetne. Tagaajamislõigud on eeskujulikud.

Kas ma saan seda filmi oma ajaveebi lugejatele soovitada? Ei. Bondi austajad leiavad siit omi hetki, mida armastada ja vihata. Mina loen teose ühes Quantum of Solace'ga (2008) ebaõnnestunud Craigi Bondiks. Sõber käis enne mind seda filmi kinos vaatamas ja saatis siis lakoonilise sõnumi: "5,9/10 (Bond)". Tuleb temaga seekord nõustuda.

esmaspäev, 13. aprill 2015

Ex Machina (2015)

Töökaaslane pistis ühe neljapäeva õhtupoolikul pea üle kabineti ukse ja ütles, et läheb Kosmosesse uut Ex Machina filmi vaatama. Juhe oli juba piisavalt koos, seega viskasin klaveri käest, ajasin jopi selga ja läksin ühes. Filmis pettuma ei pidanud. Küll aga olin nördinud kõrvu hävitavas helitugevuses, mis mind uues kinosaalis ees ootas. Et asjale veel absurdsemat vinti keerata - piletikassas olid müügiks olemas eraldi kõrvatropid. Olen ma tõesti nii vanaks jäänud? Tean, et kino alustas ilma helita, aga minu nostalgias oli kino audio-visuaalne meedium. Mina tahan head pilti ja head heli, mitte head pilti ja kuulmiskahjustust. On ehk selle kino keskmised noortest külastajad endid sita muusikaga kurdiks tampinud, et neile selgroo kaudu heliimpulsse edasi peab andma? Teist korda pärast seda seanssi Kosmose Lem saali sattunud ei ole. Ega väga ei taha ka - eriti mõnele valjemale seansile, nagu uus Tasujate film või uus Mad Max. Aga nüüd filmist.

Kaks meest, üks tehisintellekt.

Noor ja terane Caleb (Domhall Gleeson) töötab arendajana selle filmimaailma Google's. Ehk siis maailma suurima otsingumootori firmas. Ühtäkki saab ta teada, et on võitnud konkursi raames harukordse kohtumise firma geeniusest erakliku omanikuga. Helikopterireis viib mehe kaugele ürgloodusesse. Selle keskel asub pealtnäha punkri moodi, ülimodernne elamu ehk siis uurimiskeskus. Näib, et selle ainsaks elanikuks ongi pisut rabeda välimuse ja käitumisega Nathan (Oscar Isaac). Nathan teeb nädalapäevad temaga koos viibima pidanud Calebile ettepaneku osaleda ülisalajases uurimisprojektis. Loomulikult tuleb esmalt allkirjastada konfidentsiaalsusleping, mis käseb absoluutse vaikimisega. Uudishimu saab meie peategelasest võitu ja nõnda pühendab Nathan poisi oma eksperimenti - isemõtleva tehisintellekti olemusse. Kõikvõimalik tehniline külg heidetakse juba eos kõrvale, oluline on hoopis Turingu test. Kas masin on suuteline inimest ära petma, jättes lihtsalt teise inimese mulje? Nõnda kohtub Caleb piltilusa Ava'ga (Alicia Vikander). Noorukese naise kehasse kätketud tehismõistus näib esmapilgul sulnis, siiras ja taibukas. Kohtumised Ava'ga jagavad filmi loogilisteks üksusteks. Iga kohtumine avab Ava olemust pisut enam ja Calebis tärkavad masina vastu tunded. Kuid utoopilises uurimisjaamas ei ole mitte kõik nii, nagu see esiotsa paistab. Geeniusest Nathan jätab sageli kummalise, megalomaani mulje. Vaikelu segavad perioodilised voolukatkestused ja ühel hetkel ilmub elamisse vaikiv Kyoko (Sonoya Mizuno). Loo reeturliku ette ära rääkimise asemel soovitan igal väärtfilmi huvilisel sammud ise kino poole seada (kiiresti, sest see film võib uute teoste saabudes märkamatult kavast kaduda).

Ex Machina on üle keskmise hea film iga tegemise nurga alt. Selle kaameratöö ja valgustus on laitmatud, ehkki siin ja seal eelistab objektiiv laiemaid võtteid. Need töötavad kinosaalis, aga väiksema ekraani peal oleks detailide kadu ehmatav. Ehkki enamus filmi tegevustikust toimub maa-alustes ruumides, on siin piisavalt lummavaid loodusvõtteid. Muus osas lisab erakust IT-geeniuse elamu minimalistlik stiil kaadrite esteetikasse veelgi enam. Montaaž on valdavalt rahulikku, peaaegu stoilist laadi. Dialoogiga ei ole tagasi hoitud, ehkki esiotsa sellest teosest midagi vaiksemat ootasin. Seal, kus filmis toimuvat saadab vaikus, on sellel veel kordades valjem võim. Muusika, mis sageli tegevustikku hüpnotiseerivalt saadab, kruvib kohati üha valjemaks ja valjemaks. Need olid need hetked, mil mina Kosmose helisüsteemi maapõhja needsin. Osatäitjate valiku osas tuleb kiita Isaaci valikut. Tema pooleldi sotsiopaadist, manipulatsioonile kalduv geeniuse säde pääseb siin kenasti esile. Domhall Gleeson on kummalisem frukt. Sellel noormehel tuleb silm peal hoida, sest temast saab lähematel aastatel järjest suurem kassamagnet - vähemasti sedasi on tähed tema jaoks seatud. Vikander lummava tütarlapsena toimib oma piltilusa näolapi tõttu, aga näitlemist siit n-ö piiratud vahenditega olevusest palju välja ei tule. Ometi see kramplik keemia Gleesoni ja Vikanderi vahel töötab. Jutustuses on mõned rumalad hetked, aga nende kallal norimine näib odav. Ainukesel korral, kui ekraanil "programmeerimist" näha saab, kommenteeris töökaaslane, et tegu oli algarvude matemaatikaga. Ehk ajab asja ära.

Tegelikult pole ammu nii kvaliteetset tehisintellekti teemaarendust kinolinal näinud. Hiljutine vali, läbimõtlemata ja rabistav Chappie (2015) jättis suhu ebameeldiva maigu. Samas võin kohe lubada, et Ex Machina ei kuku sedavõrd rumalatesse aukudesse. Siin eksisteeriv tehisolevus ei ole ilmtingimata hea ega kuri, kuid omab arusaama nende mõistete tähendusest. Käsikirja valik tehnilised detailid kõrvale jätta teenib teose huve, sest sellega säästetakse aega ja leitakse ühine keel keskmise publikuga. Ehkki filmi lõpplahend ei pruugi olla iga vaataja jaoks siduv, on selles müstiline korrapära. Julgeksin vaid ette heita, et lõpp minu jaoks mõned minutid venima hakkas. Kuid need pisiviperused kõrvale jättes julgen seda teost kindlasti kõigile vaatajatele soovitada. Sest igaüks leiab siit midagi ja see ongi hea kino definitsioon.

reede, 7. november 2014

Interstellar (2014)

Pärast viimast töökoha vahetamist (selle aasta mai alguses) olen keskendunud muudele asjadele. Filmikriitika on taas kord tagaplaanile nihkunud. Piinlik on isegi nentida, et ma pole viimase poole aasta sees ühtegi sinikiireplaati ostnud. Sõpradega kohtudes, kolleegidega lõunalauas vesteldes või foorumites jaksab ikka paari sõnaga nähtut kommenteerida. Aga põhimõtteliste arvustuste kirjutamisse on pikk paus sisse jäänud. Kuid kui kinolinale jooksis 2014. aasta oodatuim film, korjasin sulepea taas kord sahtlist välja. Christopher Nolani Interstellar (2014, kodumaises kinolevis nimega Tähtedevaheline) on viimaks valmis saanud ja vaatamiseks lähimas kinosaalis olemas. Olen kurb, et uue Kosmose kino IMAX ekraanil seda lõbu vaadata ei saanud (pidin leppima vana hea Solarise suure saaliga).

Cooper (Matthew McConaughey) pere keskel.

Emake maa on otsakorral. Enam ei suuda planeet inimkonna numbreid ülal hoida. Viljakas pinnas on asendunud terava kuivaga, ümber maakera keerlevad suured liivatormid. Üha agressiivsemad taimehaigused ei ründa mitte enam geograafilisi piirkondi või üksikute talunike põlde - need haigused hävitavad terveid liike. Kadunud on nisu, minemas on ka viimane, veel vastupidav mais. Kõikjal katab elamist tolm. Pole enam sõdu, pole sõjavägesid, enamus töövõimelisi kodanikke on hakanud talunikeks. Nõnda leiabki vaataja eest Cooperi (Matthew McConaughey), endise piloodi ja astronaudi, kes nüüd põldu peab. Kuid tema saatuseks ei ole mitte tolmu kätte kõngeda. Läbi sündmuste jada saab temast taas kord piloot ja astronaut. Ja avastajana lendab tema meeskond avakosmosesse - leidmaks inimestele parema lahenduse puudumisel uut kodu. Uut planeeti. Midagi rohkemat ei tahaks ma filmi keerdkäikude ega sündmuste kohta ette ära rääkida. Huvilised leiavad ise tee kinno või ootavad ära koduseks tarbimiseks mõeldud viisid.

Võõraid maailmu avastamas.

Alustaks tehnilisest poolest. Film ei ole 3D. Olin peaaegu et üllatunud, kui mulle uksel nagisevaid prille pihku ei surutud. Ja ma kummardan Nolani ees maani, et ta pole läinud kergema vastupanu ja kolmanda solgidimensiooni lukratiivset teed. Filmi visuaalid on lummavat, massiivset laadi. Siin ja seal tunneb ära vihjeid 2001 (1968) suunas. Hämmastaval kombel suudetakse siin ekraanile tuua kaadrid, mis isegi Gravityle (2013) silmad ette teevad. Ja seda ilma südant läikima ajava 3D kasutamiseta! Ootan huviga, kes lääne meedias esimest korda kasutab pealkirja Interstellar out-gravitates Gravity. Kaameratöö on laitmatu. Ruumid ja neis liikumine tunduvad täpsed ja loogilised. Kui miski visuaalist veel tugevam on, siis on selleks Zimmeri muusika, mille taustal kogu lugu keerleb. Kohati on helindid nii võimsad, et tundsin endid kinotoolis kössi tõmbumas. Eriefektid on kvaliteediga, mis muudab nad eristamatuks ülejäänud pildist. Ja see on suurim kompliment, mida sellisele teadus-ulme teosele teha. Montaaž meenutab väga palju võtteid Inceptionist, mis samuti annab aimu selle ülikõrgest kvaliteedist. Kogu teadusulme olemus on ekraanil suhteliselt andekalt edasi antud, aga sellega peetakse teadlikult piiri. Pole ülemäärast lahti seletamist, ekspositsiooni või muud, mis keskmisel vaatajal juhtme kokku jooksutaks.

Nüüd siis näitetehnika teemadel. Raske on kellelegi midagi ette heita. McConaughey südant lõhestav perest lahkumine. Hathaway kalkuleeritud kammitsetus. Ja kõik teised, kelle ära nimetamine võib samuti loo ära rääkimise kilda kippuda. Sedavõrd ulme valda kippuva filmi puhul on selle emotsionaalne laeng ootamatu ja laastav. Jääb üle vaid öelda, et kui see teos kellelgi vett silmanurka ei too, siis pole neil inimestel hinge olemas. Viis, mil selle filmi tegelased erakordsete olukordadega silmitsi seistes neid ületavad, on fenomenaalne. Ma tahaksin kirjutada rohkem, aga sellega rikuks ma ära kõigi lugejate esimese vaatamise. Võib-olla aastate pärast, kui selle filmi sisu olematuseni nämmutatud on, pöördun ma siia tagasi ja avan pikemaid analüüsivaid lõike. Loomulikult annab sellegi teose kallal nokkida ja sellesse tigetsevalt sõrmega auke lükkida. Ja kindlasti väga paljud seda tegema hakkavadki. Erinevalt minu Kubricku võrdlusest kõrvutatakse seda filmi edaspidi ühe teise ulmefilmiga, mille nimetamine siinkohal samuti laiduväärt oleks.

Julgen seda filmi soovitada kõigile ulme ja muidu heade filmide austajatele. Tegemist ei ole perfektse teosega, sest iga vaataja läheb sellesse mingite oma ootustega ja ei pruugi neile vastust saada. Kuid sarnaselt Inceptioniga on see siin režissööri nägemuse laitmatu teostus. Ja juba selle eest väärib Interstellar seistes aplodeerimist.

Olen varemgi Nolani filme arvustanud. Kes tahab lugeda, siis siit leiab arvustused Inception (2010) ja The Dark Knight Rises (2012) pihta. Olen täiesti kindel, et kusagil interveebide avarustes olen pikemalt kirjutanud ka Prestige (2006) ja The Dark Knight (2008) kohta (ehkki nood ei pruugi eesti keeles olla).

laupäev, 28. juuni 2014

Transformers: Age of Extinction (2014)

Möödunud reedel istusin kinosaalis. Järgmine päev tulistasin siia ajaveebi nähtu kohta ülikiire ja sapise kokkuvõtte. Jah, nähtu oli nii kretinistlikult painav, et ma ei soovinud selle analüüsile liialt aega ega närve kulutada. Kuid siis tuli uudis, et uus Transformers film korjas värdjaliku lumpeni käest üle maakera esimese nädalavahega ligemale 300 miljonit dollarit. Seda uudist lugedes tahtsin esiotsa näo kätesse peita ja suuri pisaraid valada. Mis küll inimkonnal viga on? Aga selle asemel vaatasin hoopis aknast uduse Tallinna peale ja otsustasin, et see painavalt halb film väärib minu poolt mõnevõrra tihedamat lahkamist. Teatava muigega mõtlesin isegi, et elusast peast lahkamist - vivisektsiooni. Juuli teises pooles peaksin üles astuma väiksema ettekandega 2014. aasta ESTCONil. Teemadeks tehisintellekt ja transhumanism ja nende kajastamine populaarses meedias. Arutasin endamisi, et see pikendatud artikkel siin on pisut käesoojendus ja vaimne gümnastika. Niisiis. Võtsin kõrvale tassi kanget kohvi, vaatasin interveebidest välja paremad pildid artikli kaunistamiseks ja asusin põhjalikumalt kirjutama. Kes soovivad toda esimese keeru miniarvustust lugeda, leiavad selle käesoleva postituse lõpust. Alustagem.

Meie kangelaslikud peategelased imiteerimas oma lemmikust kristliku rokibändi kaanekujundust.

Eelmise triloogia lõpust on möödunud mitu aastat. Ehkki uhked autobotid inimesi viimase filmi suures linnalahingus aitasid, siis nüüd on nad põgenikud. Üle maailma redutab ridamisi tulnukroboteid, keda ameerika keskluure otsib ja leiab ja tapab. Seejuures aitab neid Lockdown (Mark Ryani hääl). Tema partnerlus inimeste ja enne kõiki teisi Harold Attingeri (Kelsey Grammer), kurja luurepealikuga põhineb kokkuleppel, et Lockdown saab enda valdusesse Optimus Prime'i (Peter Culleni hääl). Nimelt tahab Lockdown kangelast tema "loojate" juurde tagasi viia. Ehkki vaataja ei saa kunagi teada, kes need loojad on, siis suure tõenäosusega on nendeks mingi Michael Bay variatsioon kvintessoonialatest. Kuid Optimus on teadmata suunas kadunud. Nüüd siis astub lavale Marky Mark (Mark Wahlberg). Tema mängib ebaõnnestunud ja pankroti veerel leiutajat, kes elab kusagil farmis ühes oma teismelise tütrega. Tütar (Nicola Peltz) on isale lubanud, et enne kooli lõpetamist ei tegele poiste ega muude häirivate asjadega, aga kuna ta näeb välja nagu keskmine eksootiline tantsija, siis võib arvata, kas see ka tõele vastab. Tegelikult ei vasta ja kaadri taga põrutab blondi neiut ralliässast Shane (Jack Reynor). Isa aga on naiivne nagu ajudeta ahv ikka. Ema on kusagil teises ilmas. Leidur-Mark otsib seda oma esimest edukat leiutist, mille seljas siis ülejäänud elu liugu lasta. Aga kuna mees sihuke soss-seppur on, pole seda kusagil paista. Lugu muutub, kui talle potsatab sülle odava raha eest saadud vana veoauto romu. Mees nokitseb selle kallal ja siis tuleb välja, et roostes pleki all pole peidus ei keegi teine kui Optimus Prime. Siit hakkab pihta kassi ja hiire mäng, kus tegelased ridamisi lõksu langevad ja siis jälle põgenema pääsevad, kuni viimaks massimõrvarist Prime jälle oma vaenlase näost mõõga läbi lükkab. Taamal on aga käimas ka pooleldi Apple'i lahkunud Steve Jobsi parodeeriv Stanley Tucci. Tolle firma sulatab tulnukroboteid üles, et nendest saadava erilise metalli transformiumi (selle filmi unobtanium) abil oma roboteid ehitada. Nimelt on tema suuteline seda metalli programmeerima, tegemaks asju, mis isegi autobottidele enestele võimatud on. Selle tulemusena sünnib selles filmis veel vähe tegusid tegev Galvatron (Frank Welkeri hääl). Aga noh, nagu vaataja juba algusest peale aimata võib - Galvatron on tegelikult üks teine kurjam. Kes tahab seda kaootilist rapsimist oma silmaga ära näha, leiab endale sobiva viisi. Mina kahetsen kinopileti eest maksmist ja ei soovita seda viga teistel korrata. Aga ise teate.

Kõige häirivam kogu vaatamise juures oli ekraanil toimuva absoluutne lahti ühendatus ajast ja ruumist. Mida ma selle all silmas pean? Filmi sündmused - isegi selle filmi puhul - peaksid oma olemuselt järgima loogilist kulgemise vektorit. Jah, erandeid saab teha, aga kui vaataja ei ole suuteline jälgima, miks tegevus ootamatult ühest kohast ja ajast teisse hüpleb, siis on tegu halva filmikunstiga. Ja säherdusi auke on terve kõnealune linateos täis. Bay, kes on kulutanud nii palju kaadreid tõestamaks, et ebamaised olevused on kaalu ja inertsiga, asendab loogika mingi multifilmi reeglitega. Ja tulemus ei ole positiivne. Lahing, mis algab kesklinnas, lõpeb ootamatult metsas. Tegelased metsast jõuavad linna keskväljakule kiiremini kui seal viibijad. Erinevad varemed ja objektid ilmuvad kaadrisse puhtalt mugavuse pärast, et sealt sekund hiljem jäägitult haihtuda. Mingid tegelased ootavad varmalt taustal, kuni tegevuse järg koos kaameraga nendeni jõuab (kui üldse). Nõnda nimetatud continuity vigu on siin filmis nii palju, et nende loendamine isegi naljakas enam pole. Pornonäitlejast tütar embab oma tõivetit, kaader (!) hiljem juba ripub oma tobeda isa kaelas. Peategelased jõuavad tungida salalabori kõige salajasema ruumini kümne sekundiga. Kohati hakkas mul pea ringi käima. Säherdune teleportatsiooni maagia pole ainus vastavalt vajadusele rakendatav efekt. Kas on tarvis, et keset põldude lagendikke oleks 3D efektina tihe lehesadu - olemas! Kust need lehed tulid või miks neid vaatajale silmi loobitakse? Pole teada. Kas on tarvis tohutuid tossupilvi, mida sekund varem kusagilt näha polnud - puhtalt selleks, et kurjam saaks nende keskelt pompöösselt välja jalutada? Olemas. Helikopterireis Texase ja Alaska vahel toimub ilmselgelt minutitega. Ja nii edasi.

Mäletad, Mark, miks sa filmi Pain and Gain (2013) tegema pidid? - Jah, isand.

Näitlejatest... Siin filmis on üks näitleja. Selleks on Kelsey Grammer. Tema roll algab kalgilt ja sümpaatselt, aga poole filmi pealt asendub tema tegelase motivatsioon millegi arusaamatuga ja see annab tunda ka näitleja enda suhtumises. Seda on kurb vaadata. Osa filmist toimub Hiinas ja sealse publiku püüdimiseks astuvad paaris üksikus stseenis üles mingid hiinlaste superstaarid. Nende olemasolu ekraanil on võrdne ingliskeelsetega ühel põhjusel ja ma nimetan selle natuke hiljem. Teised näitlejad? Võiks küsida - mis teised näitlejad? Marky Mark saaks auhinna parima hobuse imitatsiooni eest pärast SJP'd. Tema tütrekese olemuse defineerib kaader filmi esimesest veerandist, kus kaamera näitab tema sihvakaid jalgu ülinapis pükstes, tagant poolt. Et ikka aru saaks, kui meeliülendavalt inspireeriv see hargivahe on. Muus osas higistab ja nutab neiu terve ülejäänud filmi nagu algaja pornotäht. Mida vähem mainida tema ajuvaba poiss-sõpra, seda parem. Tucci parodeerib ennast, üritab näidelda ekstsentrilise geeniuse võrdkuju, kuid tema esitus on naeruväärne. See on üks ühele võrreldav Malkovichi tegelase olemusega kolmandas filmis - ebameeldiv, kõrk ülemus, kes surve all koheselt murdub. Masendav, tüütu - halb. Ühe autoboti häält teeb John Goodman. Ja tänu tema olemasolule kõlab filmis ka üks helilõik teosest The Big Lebowski (1998). Küllap siis oli seda rahanatukest vaja.

Paari sõnaga eriefektidest. 3D oli harjumuspärane, kiviklibu visati vastu pupilli nagu alati. Ja mis oli huvitav - vähem kui poole filmi pealt muutusid ka kõige imposantsemad efektid tüütuks. Tekkis tunne, et seda kõike olen ma juba kordi ja kordi näinud. Ja et need ei avalda enam muljet. Filmi lõpus oleva suurima lahingu puhul oli efekt veel kummastavam - madistamine hakkas jätma odavat tunnet. Jah, kõik plahvatab ja pritsib sädemeid nagu peaks, aga pooled kaadrid näivad olevat eelnenute otsesed koopiad. Kui mitu korda sa ühte ja sama robotit ikka vaatad lõhki rebituna? Tundub, et mitte eriti. Kõik peab plahvatama. Kui läheduses pole midagi, mis plahvataks, siis purskab maapinnast vett ja auru. Kui ka seda ei ole võimalik teha, siis sajab taevast sitta. Üleküllastus.

Kui ma ennist ütlesin, et kõige häirivam on ekraanil toimuva kaootilisus, siis nüüd sellest, mis teeb vaatamise ebameeldivaks. Dialoog. Iga rida, iga fraas ja iga silp, mis tegelastelt üle huulte (metallist või mitte) tuleb, on debiilsuse etalon. Tabasin ennast mõttelt, et kui asendada kõigi tegelaste tekst suvaliste sõnadega - ehk siis simuleerida mingit sorti afaasiat - siis ei muutuks vaatamise juures mitte midagi. Pole tähtis, kas kuuldu on inglise või hiina keeles - see on pask sõna kõige otsesemas mõttes. Prime'i lõpumonoloog oli nii tülgastavalt kretinistlik, et silmad minu peas tegid kolm ringi peale. Kahjuks oli see valdavalt tõene terve filmi sündmustiku kohta. Michael Bay arvab jätkuvalt, et tal on olemas huumorimeel, aga tegelikult tal seda ei ole. Ma ei naernud tema "naljade" üle kordagi.

Transformers: Age of Extinction on seega naeruväärselt halb film. Ja see ei ole meeldiv naeruväärsus. Avangus nimetatud 300 000 000 dollarit tähendab seda, et selline vaimne pasapurse müüb tänapäeva kinopublikule - kelles on enamjaolt ~20 eluaasta piires olevad harimata noored. Ma ei tea arvata, kas see on floori sisaldus joogivees (mis alandab vastupanuvõimet), kas selleks on telekanalite taandarendav sisu (mis söövitab aju nagu hape), kas murekohaks on absoluutse mugavuse põlvkond (kes ei tea enam midagi karta ega seega ka milletki tõeliselt hoolida) - või midagi muud - aga miski element meie kõigi igapäevaelus on suuteline tootma jälke, omasooiharaid värdjaid, kes seda Michael Bay püdelat paska aplalt neelavad ja hea meelega keelega üle prolapseerunud sulgurlihasegi tõmbavad. Ja ma lõpetan selle traktaadi sõnadega, millega ma seda esiotsa alustasin - mul on piinlik. Piinlik olla käinud ühes lumpeniga seda ebavajalikku jampsi vaatamas. Piinlik selle eest maksta. Piinlik kasutada sedavõrd palju ebameeldivaid fekaalidega seotud keelendeid selles arvustuses, et oma mõtteid edasi anda. Ja mul on piinlik, et paljud teised kriitikud hindavad seda filmi kõrgemalt või sama kõrgele kui Transformers: Revenge of the Fallen (mingi aasta). Minu soovitus? Vältida.


Need kaks lõiku on selle arvustuse esimene versioon.

Mul on piinlik. Eile õhtul istusin ma koos suurema hulga rahvaga Solarise kino Saku saalis ja vaatasin ära Michael Bay uue Transformers filmi. Tõtt öelda tekkis soov kinosaalist lahkuda juba enne filmi algust, sest ekraanil näidati Keelatud Tants 5 3D reklaamklippi. Tundsin, kuidas aju tasakesi läbi nina verise pudruollusena välja imbub. Aga piletiraha oli tasutud, õhtu oli selleks katsumuseks ette planeeritud ja nõnda ma seal siis istusin. Koos teiste filmide koeravorstidest reklaamidega kokku ligemal 170 minutit. See ei olnud lühike aeg.

Mul ei ole vähimatki kavatsust hakata selle filmi "lugu" sisse juhatama. Sest lugu on banaalne, triviaalne ja sisutu. Mul oli ebameeldiv kuulata one-lineritest koosnevat dialoogi, mille kõrval lehmade häälitsemine poeesiana kõlab. Filmis ei ole näitlejaid. Seal on Mark Wahlberg, tema noorem, habetunud kloon (Ken Block), pornostaarist tütar ja ridamisi mõttetuid palgatšekke. Isegi Kelsey Grammer suudab oma esiotsa mõistliku näitlemise viimases pooles griinskriini järamisega asendada. Valus oli seda vaadata. Eriefektid kaotavad oma löögivõime esimese veerand tunniga. Filmi viimases lahingus tabasin endid mõttelt, et tegelikult tundub kogu see segane mäsu odava maiguga olema. Muusika on kohutav. Pole tähtis, et Jablonsky siin ja seal paar terasemat nooti pillist välja võlub - ülejäänud aja peame kuulama Linkin Parki. Viimane sobib nendesse hetkedesse sama hästi kui karunool sisekõrva. Lahingute koreograafia (kui seda niimoodi nimetada saab) liigitub kaheks: arusaamatu prügikastiplahvatus ja aeg-luubis lendamine. Kumbki ei too ekraanile midagi värsket. Selleks, et hiinlastele filmi müüa, on ekraanil 20 sekundiks paar kohalikku näitlejat. Kes on kohutavad. Bay arvab, et tal on huumorimeel - ma ei naernud filmi jooksul kordagi. Järjekordne ilming Bay vaimuvaesest mõistusest, mis kujutab endale ette võimekust poeesiaks. Film lõpeb sita maitsega suus. Vältida nagu ebolat.

teisipäev, 22. aprill 2014

The Amazing Spider-Man 2 (2014)

Huvi pärast läksin ja otsisin selle viimase Ämblikmehe filmi arvustuse välja. Lugesin läbi ja siis jäin mõttesse. Eelmine Ämblikmehe triloogia hakkas pihta 2002. aastal. Siis 2004. aastal ilmus teine osa, kus Spidey kombitsalise Doctor Octopusega rinda pistab. Tookord ei saatnud triloogia teist filmi eriti edu. Samas pean ma tunnistama, et minu arvates oli just too film triloogia parim. Kolmanda osa Venom ja Sandman ajasid asjad õige hulluks, aga teine osa püsis paremini raamides. Nüüd on meil siis käsil uus rebuutimine. Kes teab, kas sellest saab uus triloogia, tetraloogia või midagi enamat (kolmas osa on igatahes juba välja lubatud). Enne kui praegune peategelane liiga vanaks jääb ja teemaga jälle otsast alustatakse. Nõnda siis lähenesin ma selle uue teise osa vaatamisele ettevaatlikult. Lõpuks olid tundmused kahetised.

Lustlike tagaajamiste tasakaalustamiseks tuleb hiljem kamaluga valu.

Esimesest filmist vaid vilksamini läbi käinud Peteri vanemad saavad seekord enam tähelepanu. Campbell Scott mängib Richard Parkerit, kes pärast erimeelsusi OSCORPi asutaja Norman Osborne'iga (vana hea Chris Cooper) nelja tuule suunas pageb. Et aga noorukese Peteri kaasa võtmine tolle jaoks eluohtlik on, jätavad vanemad oma võsukese tädi May (Sally Field) juurde hoiule. Määramata ajaks. Siis jäävad siia vahele esimese filmi sündmused ja vaataja leiab eest Ämblikmehe, kes NY tänavatel kurikaeltega kakleb. Kuid sisemiselt on poiss rebitud. Eelmise filmi lõpul luges surev Denis Leary talle sõnad peale, et hoidku tema tütrest eemale. Sest enamus selle superkangelase lähedasi on alati ohus. Kusjuures see on ka koomiksite pidev teema. Ja kuigi teise ilma läinud Leary sõnad raskelt meelel püsivad, möllavad hormoonid ka ja noored ei suuda sugugi lahus püsida. Gwen Stacy (Emma Stone) on ekraanil mõõduka hulga aega ja see pole kulutatud aeg. Teemadesse siseneb Max Dillon (Jamie Foxx), kellest kurblikult hullunud Electro saab. Ekraanile ilmub ka Osborne'i poeg Harry (Dane DeHaan). Jandi muud sisu ära rääkida oleks ehk pisut liiast. Kel huvi, see leiab filmi lähemal ajal kinosaalist ühes halva 3D esitusega.

Kas uus film on parem kui esimene? Jah. Selle tempo on hoogsam, kaamera veel pöörasem, tegelasi on rohkem ja huumorit samuti labidaga lisaks. Muusika paitab samuti toredasti kõrva. Näitlejate poolest valmistab keigarlik Garfield taas pettumuse, aga teised tähed säravad seeläbi temast veel eredamalt. Ontlik/maniakaalne Foxx on teiste ehk pisut totram. Samas tuleb Electro disaini ja efektide eest müts maha võtta. Ammu pole juba midagi nii efektset ekraanil näinud. Kuid siin kiidusõnad ka vaibuvad.

Filmi tempo on tõtt öelda imelik. Ehkki Electro stseenides on piisavalt laengut, siis kolmveerand teose kulgemist tegeletakse suuremate teemade üles seadmise, ängi ja muidu vingumisega. Siis on paar kombe kohaselt tegusat lahingut ja siis ühtäkki - prauhti - on film läbi. Suuremad ja olulisemad teemad jäävad järje hoolde. Filmi tegelik lõppstseen on kõige petvam eales. Mõned oleks selle nägemise peale kinos püsti tõusnud ja roppusi karjunud. Aga see selleks. Käsikiri on hüplik ja tundub, et autorite rohkus on sellele viga teinud. Liiga palju lõngu tahetakse üheaegselt tules hoida, mõned neist toimivad ja mõned mitte. Selge teadmisega, et see siin on pigem lastefilm, võiks sellega isegi leppida. Lõpeks ei julge ma seda linateost eriti soovitada. See on kaootiline, hägune 3D laga - mis ehitab suuremate teemade poole, aga ei võta nõuks neid kunagi näidata.

reede, 18. aprill 2014

Transcendence (2014)

Ligemale viis või kuus aastat tagasi käis interveebidest puhanguna läbi transhumanismi temaatika. Tuli puhuti muidugi suuremaks, kui see tol hetkel väärt oli. Siiani on meeles mõned dokumentaalsaated ja mõned "otsitud" sõnavõtud tolle aja ekspertide suust. Ühte neist leierdati väga üle. Selleks oli kaudne vastus hüpoteetilisele küsimusele, kuidas edasi arendatud inimesed nendega suhtleksid, kes valivad jääda oma looduse poolt antud annete piires. Vastuseks oli, et ega see suhtlemine vist väga edumeelne ei oleks, sest inimesed ei ürita praegugi näiteks lehmadest aru saada ja neid endiga võrdsena omaks võtta. Selle taustal oli videos loomulikult asetatud sünge muusika ja pealuu säärekontidega. Nagu alati. Ehk siis öeldi üsna otse ära, et suurem osa inimkonda on sarnane lehmakarjaga. Oeh. Samas, istudes täna seal Solarise kinosaalis, vaadates pealt loosikampaaniat, kaaskodanikke kinosaalis ja viimaks ka filmi kinoekraanil - jäi tunne, et enamus inimkonda ongi lehmakari. Vähemalt ei näi 99% nendest olema mitte mingeid ambitsioone, mis neid lehmadest eristaks.

Üle ameeriklaste kodumaa tegelevad hulgim meeskondi paralleelis tehisintellekti probleemi lahendamisega. Ühtegi päris toimivat tehisintellekti pole veel käima saadud, sest keegi ei suuda kognitiivse tegevuse või isegi teadvuse olemust lahti seletada. Mõned edusammud siin ja seal on. Õnneks hävitatakse neist enamus ära, sest tehnofoobne seltskond terroriste tapab enamuse arendajatest ja visionääridest ära. Peategelasele Will Casterile (Johnny "I have no idea what I am saying" Depp) tulistatakse samade terroristide poolt polooniumist kuul keresse ja nõnda ennustatakse talle napilt kuu aeg elada. Tema armsam Evelyn (Rebecca Hall) ei ole sellise asjade kulgemisega loomulikult nõus ja nõnda otsustatakse Willi aju/mõistus/teadvus/??? arvutisse talletada. Ettevõtmine on edukas ja digitaalne Will hakkab siitpeale ellu viima suuremas osas neid asju, mida tema kallim ühe tõelise tehisintellekti poolt algusest peale ootas. Kuid kas masinast vastu naeratav Depp on ikka seesama mees, kes ta oli luust ja lihast kestas? Kuidas selles kindel olla? Paul Bettany, Morgan Freeman ja Cillian Murphy on kõik veendunud, et digitaalne Johnny tahab inimkonnale otsa peale teha ja ehitada nende asemele järgmise arengu etapi. Kes tahab teada, kuidas see soodom lõpeb, tõmmake mingi skriiner või oodake odava sinikiireplaadi müüki tulemist.

Johnny on IT-geeniuse rollis sama tõhus nagu turistina tolles teises filmis.

Olulisim enne kõike. Transcendence käib IT-teemadega ümber sama oskuslikult kui tarkvarainsener, kes peab trükkides poksikindaid kandma. Filmi tegijate poolest võiks see kõik sama hästi must maagia ja võluvägi olla. Kusjuures siis saaks film isegi paremini keskenduda sellele, mida ta üritab - peategelaste armusuhtele. Kas naine on suuteline armastama meest, kes teda vaid ekraanilt vaatab? Bah. Kaamera on üldiselt pandud õigesse kohta ja efektid on piisavalt kvaliteetsed. Arusaam arvutite kasutajaliidestest on siiski armetult kinni 1990. aasta teleseriaalides - mida rohkem vilkuvat teksti ekraanil, seda uhkem. Osatäitjatega on lugu kehva. Liiga selgelt on aru saada, et Depp ei saa tegelikult tehisintellektidest mitte mõhkugi aru, Halli keemia temaga on habras. Paul Bettany saab pidevalt peksa, nagu kõigis tema filmides. Muusikat kõrva ei jäänud. Film teeb ka rumala vea, alustades lõpplahenduse ära näitamisega - nõnda pole isegi põnevust jälgida ja midagi enamat loota.

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Transcendence on pettumus. Pole siin ei draamat, tegelikku armastuslugu ega isegi head põnevusfilmi. Ulmest rääkimata. Teate, isegi teine Kapten Ameerika film lahendas seda tehisintellekti ideed sellest siin paremini (kes on näinud, see teab). Jääb üle küsida, kas filmi transhumanistlik sõnum jõuab kohale. Ei. Siinne tegevustik ja käsikiri hüppab jalalt jalale nagu tiinekas, kes ei oska endale telefonihelinat valida. Vaatajaskond unustab selle filmi sama kiirelt, kui see ekraanidelt kaob. Kes selle aja peale kinno pole jõudnud, näeb seda filmi arvatavasti kolmapäeva õhtul telerist. Vältida.

teisipäev, 11. veebruar 2014

Certified Copy (2010)

Enne pöördumist tagasi kuule neelavate superkangelaste ja pööraste kosmoseseikluste arvustamise juurde, otsustasin kirjutada sellest filmist. Koos kahe eelmise kirjatükiga siin siis selline kibedavõitu melanhoolia trio. Kolm on kohtu seadus, nagu noorena öeldi. Aastaid tagasi sattusin seda miski arvustaja soovituse peale pärast festivalidebüüti vaatama (äkki oli selleks Mark Kermode?). Toona vaatasin seda teistsuguse pilguga ja kui mingi päev poes jalutades selle odavapoolne sinikiireketas ette sattus, kehitasin õlgu ja ostsin ära. Väga pikka aega seisis seesama film minu kollektsioonis kenasti tehasekilesse mähituna. Vaadates esmaspäevase udu peale, mis Ülemiste järvelt linna peale voolas, võtsin plaadi sahtlist välja ja toppisin mängijasse.

Kas Mona Lisa on originaal? Ometigi on sellel kujutatud vaid koopia naisterahvast, seega on ka maal ise tegelikult koopia. Filmis korratud teooria.

James Miller (William Shimell) on kirjutanud raamatu, mille pealkiri on sama mis filmil endal. Tema populaarset raamatut on tõlgitud ja nüüd on ta selle tõlget itaalia keelde ise Toscanas esitlemas. Raamatu enese teemaks on peegeldus koopia ja originaali teemadel - mis täpsemalt on originaal, seda nii lingvistilises kui ka kunstilises tähenduses. Hõredavõitu publiku seas istub filmis üldiselt nimetamata (aga interveebide väitel Elle nime kandev) proua (Juliette Binoche). Proua lahkub ettekandelt enne lõppu, sest tema pojal on nälg. Enne lahkumist ostab naine kuus koopiat autori raamatust. Mõni aeg hiljem kohtuvad autor ja naisterahvas justkui raamatu sisu arutamiseks. Nad arutavad elu ja kunsti, koos sõidetakse väiksemasse asulasse Toscanas, teemad intensiivistuvad ja oma ringkäigu lõpetab paar tillukeses hotellis.

Certified Copy ei järgi päris klassikalisi draama ülesehituse elemente. Vaataja ei näe nende kahe tegelase vahel konflikti kui taolist, sest tegelikult ei saa vaataja mitte kunagi teada, mis nende tegelaste taust tegelikult olema peaks. On nad teineteisest lahku elanud abielupaar? Juhututtavad või hoopis inimesed, kes on kaugemas minevikus juhtumisi kokku sattunud? Lavastaja jätab selle mõistatuse vaataja lahendada. Mina olen nõus uskuma, et tegu on endise abielupaariga, kes pärast üht tõsisemat muret lihtsalt lahku läksid. Sellele tõlgendusele vastab üks filmis põgusalt räägitud lugu. Kuid selles kindel olemine on keeruline. Tegelaste tujud vahetuvad, nende vaade elule kajastatakse läbi pealkirjas avatud teema. Samamoodi peegeldab nende vahetu ümbrus ja paarid, keda nad näevad, nende võimaliku kooselu erinevaid faase. Kas pole mitte vaataja fantaasia käivitamine üks filmikunsti häid tahke? Tööalaselt pean ma endale pidevalt meelde tuletama, et kui kuulaja või lugeja ei ole suuteline täit pilti omandama, siis täidab tema ettekujutus ja mõtlemine need tühemikud millegi taolisega, mis temale endale sinna sobilikud tunduvad. Ja sellest on kord kasu, kord pigem kahju. Ma ei saa Certified Copy filmi oma ajaveebi lugejatele kuigi hästi soovitada. Paljud teist lülitaks selle igavusest hiljemalt pool tundi pärast algust lihtsalt välja. Kuid Binoche teeb suurepärase esituse, samamoodi on nauditav William Shimell. Teos on üles võetud erakordselt staatilise kaameraga. Kes tahab, see proovib. Ärge tulge minu juurde kurtma, kui see film midagi teile pakkuda ei oska.